Väsind loom

Ika püüab karu tõlkida klassikut

2010-12-27T02:38:00.000+02:00

VÄSINUD

Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme väsinud olemast mustad, ja me
ei ole enam valged ja ei ole mustad enam.
Meist saavad nüüd hääled, kehatud hääled sinises taevas,
kaunid harmooniad sinu sisemistes kannatustes. Ja me jääme
sellisteks, kuni sa ajad end sirgu, kuni su kannatused muudavad sind
rahulikuks, ja sa võid uskuda Jummi sõnasse, kes ta on seda sulle öelnud nii palju
kordi, ja nii erineval moel, et peab armastama üksteist, või vähemalt mitte
piinama ja tapma mõne lolli ja okseleajava inimliku
idee pärast, mis paneb Jummi sust eemale pöörduma ja pimendama kosmose
kujuteldamatu kurbusega. Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme tüdinud
olemast mustad, ja me ei ole enam valged ja me ei ole mustad enam.

(leonard cohen, toorevõitu tõlge veel)

Rumal lastelauluke, kirjutatud öösel, kui uni miskipärast tükk aega ära oli

2010-11-01T11:56:00.004+02:00

Udar pange külge

selga nahast vest

lehmakeseks teeme teid

mõneks ajaks just

Lehmake läeb õue

tuleb kuri hunt

aga vestitaskust

paistab taskulamp

Hunt sööb lehma ära

mängult on ju see

aga taskulampi

tagasi ei too tee

Lõpetage, lehmake

udar andke ära

keegi teine varsti

mängida saab mära

Kalevile, veelkord

2010-10-23T13:29:00.000+03:00

Kui ma veel üliõpilasena Ekspressi tulin, kandsid peaaegu kõik mehed argipäevil kampsuneid, pügamata habemeid ja koledaid prille. Me kõik olime sellised, samas tulvil entusiasmist teha midagi uut ja teistsugust, ja seda me tegimegi, niihästi, kui keegi suutis.

Ma töötasin Kaleviga koos peaaegu 18 aastat; need olid erinevad aastad ja rollid, ma olin ta kaastööline tehnilise toimetajana, kujundajana, peakujundajana, kolumnisti ja kriitikuna ja siis viis aastat ta ülemusena Areeni juhtides – piinlik ju olla endast targema inimese ülemus, eksju…

Aga kas sellest rääkida? Küsimus võiks hoopis olla, kui Kalev oleks olnud hoopis vein, siis mis vein?
Toimetuses joodi mu saabumise ajal 1992 metsikult, ja mitte eriti tsiviliseeritud vedelikke, põhiliselt viina mehukattiga, kui keegi veel meenutab siukest soome pseudoapelsinisiirupit. No see polnud tsivisiliseeritud jook, see oli rahvalik barbaarsus.
Kalev muutis selle banaalse maailma sujuvalt mõne aastaga elegantseks ja päriseks, mehukatti kadus, ka liebfraumilch ja monastõrska izba seejärel. Mängu tulid pärisasjad, pärisveinid, päristeadmine. Süvenemine. Kommentaarid ja arutelud.
Õhtud Areeni toas, kus Kalev serveeris uusi ja huvitavaid veine.

Ja muidugi tegelikus, hoopis teksti- ja kirjanduspõhises töös ilmnevad empaatia ja soojus, mille pärast ma ka praegu puudust tunnen. Naeratus kaks lauda eemal. Tolerantsus ja headus. Suutlikkus vahel pööraseid debatte lahendada või teistele radadele pöörata.

Umbes 1994 saadeti mind Kaleviga nädalaks tutvuma lääneliku ajakirjandusega Turun Sanomatesse. Tutvusime, oli üldjoontes igav, praegune eesti meedia on sama igavuse lõpuks ometi kätte saanud.
Rääkisime Kaleviga siis sellest, et ta – ohh, ta oli siis ju umbes viisteist aastat noorem kui mina praegu – ei muuda midagi oma imagos, et see habe jääb ja nii edasi. Samas ta muutus üha elegantsemaks, valis oma süsteemis riideid, oli üha vahvam.
Kalev jäi ühtpidi endale ja valitud välisele stiilile kindlaks ja teistpidi käis ajaga väga kaasas.
Ja läks kirjutades, nii elust, kui veinist, üha paremaks, kasvõi kui vaadata ta „Elu sumedusest” tekste.
Paremaks, nagu hea vein läheb.
*
Kui Kalev oleks olnud vein, oleks ta olnud prosecco, ma kardan.
Samas, kahjuks see ühekordsuse efekt. Ma ütleksin, et kui ta oleks saanud, oleks ta olnud vähemalt mu lemmikvein Soave näiteks, aga mis teha kui ei jõua…
Jah, ühel hetkel avatakse pudel ja käib klõps ja ongi.
Ma tahaks teda nii mäletada, kui paremini ei saa. Ilusat, eluks ajaks jäävat järelmaitset, mis sest, et pokaalid kähku tyhjaks joodi…

Aastate kontserdielamus

2010-09-04T23:24:00.002+03:00

SEE OLI ALLES MIDAGI!
ma teadsin erinevalt enamikust publikust, et festivali kavades mainimata John Paul Jones on Norra improvisatsioonilist muusikat tegeva bändi Supersilent soojendusesineja. Tuli, mängis läpaka abiga pea 15minutilise fragmendi oma miskist soolo-suurteosest, (uurisin välja, see oli möödunud aastal Merce Cunninghami tantsuteatrile kirjutatud balletimuusika "Nearly 90")

Kohutavalt keeruline, osalt agressiivne ja ilmselt improvisatsiooniline.

Aga ta jäi lavale koos Supersilentiga! Algul vaiksemalt vaadates, mida teised teevad ja pärast muutudes, reeglina seljaga saali poole seistes ja aegajalt hüpeldes peategelaseks vahel. See muusika oli vaheldumisi vali, kuri ja keerukas ja siiski vahel ka vaikne ja õrn ja päriselt polnud teada, kuhu välja jõutakse.

Sellist bassimängu pole mina elus näinud, saati siis 64aastaselt esitajalt. Nad mängisid koos täpselt tunni. Kuigi ma seda muusikat vaevalt kodus kuulaksin, on see aastate kontserdielamus. Loobusin kahest viimasest kontserdist, pole enam vaja...

Kristiansandis Punkt festivalil, 4.09 kell 22.25

Veel üks „luuletus” M jaoks

2010-08-21T17:18:00.000+03:00

Ööseks välja jäetud riigilipud niiskuvad.
Kas neid tohib triikida? Või ei?
Hommikul kell 8 läbi linna.
A- ja B-sotsiaalid liikvel, üksikud
eksinud välismaalased ja hulk
afterparty aftekalt tulnud
räsitud noori, kes ikka ei saa koju mindud.
Ja taevas on enne pilveminekut
pööraselt kõrge. Ja sa oled õnnelik
ja kurb ja tead, et sügis…

Kalevile

2010-06-28T23:31:00.003+03:00

Kas Grüner Veltliner või Müller-Thurgau,
mõtlesin parajasti, kui helistati ja öeldi, et Kalev on ära.
Kes meid nüüd juhendab elu ja veini labürintides?
Kes näitab võtteid sumeduse ja tumeduse eraldamiseks?
Või oleme hoopis meie nüüd Kalevi juurest ära?
Minu ümber on Kesk-Euroopa vine, aga kuskil,
keset raamatuid ja pudeleid hõljub ikka veel üks naeratus.
Ja jälle saabunud tõendus, et lapsepõlv on läbi.

***
Grüner Veltliner seekord. Kerge, puuviljane järelmaitse -
Kalev, Sa ju ütleks ehk umbes nii?

Brnos, 26.06

@Sochaux, 20.05.10: Töölisklass? Kes need veel on?

2010-05-26T12:51:00.002+03:00

Ma vaatan Peugeot’ autotehase koosteliini vaikset kulgemist. Mängib leebe taustamuusika, vaid harva lisanduvad helitapeeti mürinad või kolksatused. Autod – või pole nad sellisel poolikul, poolalasti kujul veel autod? – ripuvad üleval ja liiguvad vaikselt edasi, nende all liigub teosammul põrand, põrandal omakorda töölised, kes mõõdetult sooritavad keerulisi operatsioone, igaüks oma, et täpsel hetkel poolik auto järgmisele kolleegile usaldada. Tööriistad on keerulised ja mulle tundmatud, vahel sekkub inimeste töösse mõni robot.

Siis jääb muusika vait ja konveier peatub. Puhkepaus. Töölised lähevad enamuses õue suitsetama, osa võtab konveierite vahel klaasputkas einet. Kõik on kuidagi vaikne ja rahulik.

Mida ma selle kirjeldusega öelda tahan? Ma vaatan neid inimesi, kes teevad pööraselt keerulisi, kuigi ajapikku masinlikuks õpitud liigutusi ja saavad selle eest mõnevõrra rohkem palka kui Eesti keskmine, kuid sealses kontekstis mitte just megasummasid. See on töölisklass. Tegelik, olemasolev ja ilmselt eneseteadlik töölisklass vanas heas mõttes.
Millal kasutas Eesti ajakirjandus viimati seda sõna? Ühtpidi on see sõna vist endiselt ideoloogiliselt negatiivselt laetud ja meenutab kellele mida, Rahva Hääle artikleid või poliitökonoomia kursust nõukaaegses ülikoolis. Töölisklass on ka praeguses Eestis ju formaalselt täiesti olemas, aga kas tal on olemas mingi enesekujund või klassiteadlikkus? Vaevalt. Individualistlik eestlane ei taha end siduda mingite skeemidega, ja teiselt poolt, töölisklassile tuginev ühiskond oli meie jaoks ilmselt vaid lühidaks üleminekuetapiks aastasadadepikkuselt põllupidamiselt nüüdsele moodsale projektijuhtide maailmale.
Töölised on suurtööstuseta maal aga paratamatult vähemus.

Kirjastus, tabatud peataoleku hetkel

2009-10-31T14:48:00.001+02:00

- Nonii, mida meil teha on.
- Asjad pakkida ja laiali minna… Nali!
- Haa, haa!
- Ma mõtlesin, et eneseabi teema ju ikka veel…
- Ei müü! Tänase seisuga on raamatupoodides minu andmeil müügis 342 erinevat eestikeelset eneseabiõpikut, see number sisaldab küll ka selle kunagise arvutiraamatute kirjastuse lesbiseksiõpikut.
- Väkk.
- Just, väkk, ma ütlen.
- Ma ütlesin väkk lesbiseksiõpiku kohta.
- Aga kui see on kellelegi vajalik, siis see on ju eneseabiõpik.
- Konkreetsemalt, palun. Meid pekstakse laiali, kui me ei leiuta uusi turunišše ja ei käivita uusi ja müüvaid projekte. Nii et…
- Memuaarid müüvad ikka veel. Prooviks…
- Herman Simmi memuaarid müüks. Teeme ära!
- Juba tehakse, kas sa ei tea. Töötad olulises kirjastuses ja ei tea?
- Piinlik.
- Kelle memuaare või elulooraamatut me veel vajaks?
- Karl Vaino.
- Kes see Karl Vaino veel oli?
- No näed, ei müü.
- Aga mis müüb, kurat?
- Mingi raamatusari, kus eesti inimene läheks kuskile Provence’i või Toscanasse ja ostaks väikese veinimõisa ja kirjeldaks siis oma ogaraid naabreid, läbijooksvat katust, võitlust ametivõimudega ja seda, kuidas ta ikka kohalikust keelest aru ei saa. Ja lisaks retsepte ja kirjeldaks, kuidas ta lamab päikese käes aiatoolis, käes klaas oma veiniga ja kõht täis suurepärasest einest, mille põhiosaks oleks lambaliha ja kõrval mängiksid ratatouille’d suvikõrvits, baklažaan, tomat, rosmariin ja tüümian! Värvifotosid, ja palju!
- Sellist eesti inimest pole olemas!
- Mõtleme ta välja.
- Lootusetu idee.
- Aga idee uuest Kaugverist? Või meie kirjastuse Erik Tohvrist?
- Kust me ta leiame?
- Me teeme.
- Kellest?
- Ma tean, aga ei ütle. Ma olen pidanud läbirääkimisi mõnede autoritega.
- Grafomaanidega, ütle ausalt.
- Kes kurat see grafomaan on? Oluline on, et tekst jookseks, oleks loetav, erutaks lugejat ja selle tagajärjel müüks.
- Grafomaan kirjutab halvasti, tema teksti on piinlik lugeda.
- On tekste, mida on nii piinlik lugeda, et lõbus hakkab!
- Mis ei ole ju põhjus neid välja anda.
- Me toimetame.
Kirjastus jääbki vaidlema. Tulevik on tume, tuul on juba naabermaja katuse kallal.

Praegumängiv

2009-09-20T15:32:00.002+03:00

David Sylvian, „Manafon”, Samadhi Sound.
Võib-olla keerulisim Sylviani plaat. Rahulikult voolav vokaal, kuid selle all igasuguseid klassikalisi popstruktuure eirav improvisatsioon. Nagu folklaulja, keda saadab ufokate orkester. Tšellod, Christian Fenneszi elektroonika, Evan Parkeri saksofon, John Tilbury klaver, mis veel. Hõredus, sõltumatus lauljast, samas delikaatsus. Nagu mingitlaadi eepiline folkmuusika, taustaks kummalised, kuid kaunid leidhelid. Personaalsed jutustused valu ja sürrealismi piirimailt. Pausid. Vanaaegne modernistlik „süva”muusika isegi kohati.
Kui Sylviani eelmiste plaatidega võrrelda, siis "Dead Bees on the Cake" oli armastus, "Blemish" oli viha ja äng, nüüdne on minu arust resignatsioon, kuigi vahel lootuskiiri nägev.

Küüni täitmise lood ja laulud. Margus Kasterpalu lavastus Madis Kõivu ja Hando Runneli ainetel. Esietendus Saueaugu teatritalus 28. juulil 2009.

2009-08-12T11:00:00.000+03:00

"Küüni täitmine" (ilmunud esmakordselt 70ndate lõpus Loomingus) oli aastaid tekst, mida vaadati nõutusega. Teatrilavale jõudis materjal alles aastakümneid hiljem, algul Tõnu Lensmendi ja siis Reeda Tootsi lavastustes. Ka siis võis tajuda probleeme ülemäärase pikkuse ja osalise lavastamatusega.
Kasterpalu (kes kokkuhoiu mõttes debüteerib ka näitlejana) on käitunud julmemalt ja järsult teksti kärpinud, kuigi me tajume ikka Kõivu olemust ja filosoofilist, küsimusi esitavat mõttelaadi vahel, eriti lihtsate külainimeste suhu pandud lõputuid pajatusi, arutelusid ja Runneli luulet, mille noor jazzfolkbänd Paabel on viisistanud. Kohati me ei saagi aru, kas meie ees on lihtsalt lõõpivate ja jagelevate tüüpide heinategu, suhetedraama, filosoofiline sümpoosion, uuemat laadi folkloorietendus või miskit laadi arhetüüpiline maailmamudel. Eriti Aleksander Eelmaa hiilgeroll, tema kui võimaliku Lunastaja kadumine heinakuhja ja tagasitulek kuskilt taeva poolt ime läbi pääsnuna lisab toimuvale mingit laadi tõsise müütilise mõõtme.
Ning hernesupp, võileivad soolaliha, hapukurgi ja sibulaga ja päikeseloojanguaegne vaade põldudele teevad sellest sügavalt kohaspetsiifilise etenduse. Nii see heinategu ju võiski kunagi olla!

Praegukuulatav, 12.06.2009

2009-06-12T11:45:00.002+03:00

John Foxx&Robin Guthrie, "Mirrorball"
Mul on olnud õnn neid mehi koos umbes kolme lugu esitamas näha, aastate eest Brightoni festivalil Harold Buddi kontserdil. Ikka see Cocteau Twinsi kajaefektidele vaatamata kuidagi klaustrofoobiliselt kõlav kitarr Guthrielt ja Ultravoxi asutajaliikme, just enne kuulsakssaamist sealt lahkunud Foxxi väljamõeldud keeles laulmine, mis hooti tekitab külmavärinaid ja sarnaneb... millega? Võibolla on see olematu, kuid õigeusuga sarnaneva sekti liturgiline muusika? Hiilgav plaat igatahes.

Ja värske Uncuti kaasasolev plaat Bluri Damon Albarni plaadifirma Honest Jon toodangust on super; rahvamuusikast puhkpilliorkestrite, elektroonika ja etnoni. Soovitan.

Miks ma ajalehti ei loe ja teisi seletusi

2009-06-12T07:08:00.001+03:00

Ma leidsin elutoast üle-eelmise Ekspressi. Mida polnud keegi lugenud. Seepeale hakkasin mõtlema, et miks. Olgu, ma olin töö juures üle poolte tekstidest niigi läbi lugenud, aga ikkagi: miks mind lehed enam ei köida? Mind, vana meediahoolikut? Miks ma ei osta nädalavahetusel reeglina kõiki laupäevaseid päevalehti, nagu vanasti? Kas lehed on läinud halvemaks?
See on üldisem nihe. Ajaleht ei ole enam uudiste kandja. Selle, mida televisioon püüdis teha, aga päriselt ei suutnud, tegi osa lugejaskonna jaoks ära internet. Uudised on nüüd seal. Muidugi ei puuduta see kõiki, lehtedel ju lugejaid ikkagi on, aga kas nad otsivad uudist või midagi muud? Minu hüpotees on see, et kui ajalehtedest midagi veel otsida, siis just nimelt arvamusi. Inimeste mõtteid, arutluskäike, kirjeldusi, ideid. Kõigi lehtede puhul avan kõigepealt arvamuskülje. Seal on ikkaˇmidagi lugeda, kuigi osa arvajate jutt on üle poole etteaimatav.
Uudistejahi võistlus on aga kaotatud. Uuriv ajakirjandus näib üha professionaalsemaks muutudes kaugenevat tavalugejast; kui just mõnd üheselt mõistetavat skandaali ei paljastata. Kui “ajakirjandusmaastikku” võis varem kirjeldada kui keset linnu ja külasid kõrguvaid pilvelõhkujaid, kust auväärsed maa soolad saatsid liftiga alla kaalutletud ja õpetlikke sõnumeid ja teateid suure maailma neist osadest, mida vaid teatud kõrgusest võis näha, siis nüüd on see maastik täidetud madaltiheda hoonestusega. Vertikaalne struktuur ei tööta enam, osa pilvelõhkujaid on varemetes, teistes tuksub veel elu, kuid õhus on solvumis- ja hirmutunne. Tegelik meediaelu käib mujal. Kanaleid on juurde tulnud, nad moodustavad nagu mingi võrgustiku või taime risoomi. Sel maailmal pole keset, pole varasemaga võrreldavaid hierarhiaid ega selget mõõdetavust.
Kui te arvate, et ma räägin ainult uue maailma demokraatlikumast osast, blogimaailmast, siis te eksite. Kõike muud on ka palju rohkem. Telejaamu, raadiokanaleid, ajakirju. Isegi ajakirju. Uue maastiku põhiteemad on individualism ja spetsialiseerumine. Uued kogukonnad, mis võivad koonduda mõne veebikülje, aga ikka veel ka pabertrükise ümber. Mis tõestab mulle, et kõiki rahuldav mainstream-ajakirjandus on üsna surnud, ajale jalgu jäänud kui mõttetu raiskamine. Tulevik on vähemuste käes! Mistõttu ma soovitan Ajakirjade Kirjastusel Stiili ja Anne liitmise ja sellega kaasneva unistuse supernaisteajakirjast asendada ajurünnakuga, missuguseid ajakirju lugejal tegelikult vaja läheb. Suur oht on, et liidetavate summa on väiksem, kui võiks arvata, ja tekib (pesupulbri reklaamfilmide stiilis) “tavaline” ajakiri. Mille kõrval näivad nišitooted tõepoolest säravad ja kellelegi vajalikud...

Uue aja inimesi. Udo – agronoomist artistiks

2009-06-05T11:44:00.001+03:00

Udo Tädo on 43 aastat vana, EPA cum laude lõpetanud agronoom. Tema isa Harald Tädo oli Lõuna-Eestis aastaid tuntud kolhoosiesimees, töökangelane, kuid ka rahvamees, kõva käega, kuid südamlik. Kui tema poeg Udo keskkooli lõpetas – üsna head hinded ja eriti ilus käekiri, tal lubati alati klassipäevikusse nimekirju kirjutada –, oli selge, mis edasi saab. Isa õpingud jäid Stalini ajal pooleli, nüüd oli poja kohus asja edasi viia. Kindlasti EPA, kindlasti agronoomia!
Udo läkski, kammis vuntse, jah, ta oli omavanuste hulgas haruldus, vuntse kandsid 1984. aastal noortest vaid reeglina komsomolitöötajad, õppis, käis vahepeal sõjaväes ja lõpetas 1991 kõrgkooli. Ees ootas tegelik elu!
Udo karjäär algas ühes näidissovhoosis, mida juhtis isa sõber Meinhard. Paar aastat tööd, kiire tõus peaagronoomiks, ja siis! Ühel päeval hakkas sovhoos lagunema ja see oli pöördumatu protsess. Tagastati talumaid, müüdi vara, vanem lugeja mäletab seda janti isegi. Udol polnud midagi tagasi saada; ja ta polnud ka talupidaja tüüp, kogu teadmine oma kätega tehtavast põllutööst pärines ridaelamus kasvanud noormehe jaoks ju EPA praktikumidest.
Udo, kes oli vahepeal naise võtnud ja kaks last saanud, oli järsku töötu. Ta ei andnud alla. Püüdis töötada torustike, mootorsaagide ja lumesahkade müügijuhina; läks raamatupidajate kursustele; proovis kätt Herbalife’i ja tolmuimejate müügi ning mingi ameerika skeemiga, mis lubas kiiret rikkust eksklusiivtoodete müügiõiguse edasimüüjaile. Asjata.
Ühel hetkel koitis. Tal oli hea lauluhääl ja ta oli lastemuusikakoolis paar aastat ka õppinud. Ta ostis 700 krooni maksnud odavsüntesaatori ja hakkas harjutama. Rahvalikud laulud, mida vanematekodus süldilauas lauldi, tulid imelihtsalt meelde. “Ma ei teadnudki, et sul nii ilus hääl on,” imestas isegi muidu viletsa majandusseisu pärast tõre naine.
Udo hakkas esinemiskohti otsima. Esimene neist oli vanemate kuldpulmas. Teine oli ühel juubelil. Seal anti talle juba ka raha. Kolmas oli külaklubis, juubilar soovitas teda sinna. Ja nii see läks. “Seal, kus rukkivälja...” ja “Suure lilleaia” kõrvale hakkasid tekkima ka Udo oma lood, näiteks “Väikese poisi unistus” ja “Lähme lakka, trillallaa!”. Udost sai kohalik staar. Praegu salvestab ta oma esimest albumit. Toomas Anni, hoia alt!
*
Vanarahvas nägi palju vaeva, et inimkeeles kirjeldada eri linnuliikide laulu. Mina sain selle loo idee, kui ühel varahommikul kuulsin läbi lahtise akna mulle tundmatut lindu lakkamatult heledal häälel kilkamas: “Uudotäädo – hitt! Uudotäädo – hitt!”

Praegumängiv, 22.05.09

2009-05-22T11:40:00.002+03:00

The Humans
"We are the Humans"

See on vist kõige haruldasem plaat, mis mul on. Pisitiraažis Tartu levimuusikapäevadeks ilmunud - küllap tuleb hiljem ka maailmaväljaanne - album kummaliselt projektibändilt, milles tegutsevad Toyah Willcox ehk proua Fripp, REMi praegune trummar Bill Rieflin ja kitarri ja bassi mängiv Chris Wong.
Kummaline minimalism, mida juhivad Willcoxi hääl ja massiivsed, kohati kurjad bassikäigud, vürtsitatud Rieflini elektroonikaga, ta suudab trummidest eemale hoida siin.
Ma pole Willcoxist varem palju arvanud, aga siin on temas olemas sellist elukogenud girl powerit, et hoia ja keela.
Ja plaat, millel on nii otsene seos Eestiga.

Praegumängiv, 21.05.09

2009-05-21T14:06:00.003+03:00

Kronos Quartet
"Floodplain"
(Nonesuch)
Kuidas saab keelpillikvartett olla nii tolmuvaba ja uudne ja samas ka kättesaadav hoopis muu muusika publikule, samas mitte minnes kaasa labasuse või klassikalist muusikat millekski pehmemaks muutva, crossoveriks kutsutava ja tihti kahtlase nähtusega?
Ameeriklaste uusim album esitleb aserbaidzhaani, türgi, kasahhi, etioopia, palestiina, liibanoni, serbia, egiptuse, iraagi ja iraani muusikat; on terviklik vaatamata lugude erinevusele; emotsioonid on ülimast rahust rõõmu ja hüsteeriani, mängitakse oma klassikalise pillikomplekti kõrval ka rahvapille ja kasutatakse elektroonikat.
2009. aasta parim plaat seni.

Depeche Mode
"Peace"
Naiivne singel nende uusimalt albumilt, aga ikkagi asi, mida sa kuulad kümneid ja kümneid kordi. Lootus ja optimism, samas teadlikult retrolik 80ndate elektrosound. Ma oleksin tahtnud selle loo ise kirjutada. Ma ei ütle midagi sellist tihti.

Keskendumisraskused

2009-05-08T13:09:00.000+03:00

Hankisin kolm vaba päeva. Sõitsin maale. Hakkasin kirjutama näidendit. Näidendi kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan romaani. Romaani kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan luuletusi. Lõppude lõpuks oli kolme päeva põhiline kasutegur see, et õnnestus tunde imeilusas looduses olla ja kümneid kilomeetreid kõndida. Loodetud tekstimassiive ei tulnud.
Selle loo kirjutamise algul kirjutasin veel neli algust eri teemadel lugudele, mis kõik takerdusid kuhugi ja tundusid naeruväärselt mõttetud.
Samuti taipasin, et olen juba praegu, üheksanda lauseni jõudes käinud vahepeal kolm korda kontori teises otsas ja joonud klaasi mullivett.
Kui need pole keskendumisraskused, siis mis need on?Ja kas need pole tänapäeva inimese, kes lõputult plõksib oma arvutis paralleelselt lahtiolevaid faile ja netilehekülgi, põhilised haigussümptomid?
*
Samas, mina ei tahaks tagasi maailma, kus arvutis sai lahti olla vaid üks programm. Kus teler näitas kaht kanalit. Kus sealiha oli kilohinnaga kas kaks või neli rubla. Jah, keskendumisraskused sealt ju algavadki, et maailm on keeruline, tulvil asju ja ahvatlusi. Võib-olla on siin ka midagi head? Võib-olla on keskendumisraskused paratamatud ja normaalsed?
Üks mu lemmikuid, briti disainikriitik Stephen Bayley kirjutas äsja The Observeris, et tegelikult võivad vana kooli inimesed ägada selle üle, et lapsed muutuvad üha kirjaoskamatumateks, kuid samas omandavad nad hoopis uusi oskusi, nende käe ja silma koostöö tase on uskumatu. Arvutimängud võivad arendada ruumitaju ja kujutlusvõimet kaugemale kui mis tahes 16. sajandi arhitektil. SMSide saatmine arendab distsipliini ja kujutlusvõimet. Ja nii edasi.
*
Keskenduma peab ja ma oleksin väga õnnelik, kui ma oleksin parem keskenduja; kuid me ei saa maailmas toimuva vastu. Ja me ei peaks nürilt vastandama mingit aega, kus oleks nagu enam keskendutud, praegusele. Me elame praegu ja keskendume praegu, niipalju kui keegi saab, eks?

Karismaatilise pedagoogi needus

2009-04-24T12:28:00.000+03:00

Kuulasin ühel hommikul Kuku raadiost legendaarse parteilise koolidirektori Märt Sultsi sõimu võimuloleva haridusministri ja tema reformide kohta. Et kõik senitehtu hävitatakse ära ja isegi õpetaja definitsiooni pole kehtestatud!
Mine sa tea, äkki ongi nii; aga haridussüsteem on samas ka oma jäikuse ja intriigide poolest kurikuulus ja minister on alati süüdi; viimane hea minister oli ju nõukaaegne Ferdinand Eisen?
Sultsi hoogne esinemine, mida saatejuhid just liiga palju ei suutnud kontrollida, tekitas mus aga mingi idee, mingi déjà vu, mingi kirjelduse kummalisest inimtüübist. See on karismaatiline (mees)pedagoog. Ta ei pruugi olla koolidirektor, kuigi tihti ta on seda. Keskealine, üks keskmiselt kolmest meesõpetajast koolis üldse, osav, sõnakas, autoriteetne, juhitüüp, meedias tuntud. Kõik nagu vaja!
Samas on selle tüübi esindaja tihti veidrik, tal on kiiks, mis võib lõpuks lõhestada kolleegid ja õpilased vastandlikesse leeridesse. Ma mäletan üht sellist (ma austan teda ju mõnel põhjusel ikka, olgu muld talle kerge) oma kooliajast. Äärmuseni viidud täpsuse ja sõjaväelise korra nõudmised, kummaliste rituaalide kehtestamine, sadismi piiril karistused eksimuste eest. Samas teadmised, oskus õpetada, otsekohesus ja ausus. Kõike on selle tüübi paremagi kehastuse puhul liiga palju, õhk säriseb kõrgepingest. Keegi ei tea, kuidas istuda või astuda, hirm siseneb klassi, vahel harva siiski ka vaimustus.
Samas on sel tüübil palju rohkem võimalusi libastuda. Niipea kui talle tundub, et meri klassitoas on põlvini, ta oleks nagu autoriteet ja teadja, võib ta hakata esitama teaduse või õpetuse pähe kurat teab mida, mis on reaalselt vaid isiklikud kinnisideed. Rääkida perekonnaõpetust kõrvalainena õpetades parateooriat meeste rinnakarvade ja viljakuse seostest ja nii edasi...
Ka ülikoolis nägin sellist tüüpi. Teenekas uurija omal alal, kah rituaale armastav ja end eestiaegse professorina ette kujutav (kuigi jalgadega sahistamise idee õppejõu tervitamiseks oli talle tundmatu, ta nõudis püstitõusmist) egotsentrik, kellele samal alal konkureeriva ja täiesti tõsiseltvõetava ajalookoolkonna teostele viitamine eksamil tähendanuks kindlat läbikukkumist.
*
Sel tüübil on erinevaid väljendumisviise, elegantsemaid ja sündsuse piiridesse jäävaid; ja üle ääre ajavalt vastikuid. Ja koolilaps saab sellest aru reeglina alles aastaid hiljem.
Kui tüübi tuntud esindaja Lauri Leesi kuulub ikkagi ETV kultuurisaadete, Mezzo ja Arte ohutusse ilumaailma, siis Märt Sults on "Võsareporteri" ja Kesknädala fännidele oluline isik, tundub mulle. Ja see ei ole enam nii ohutu meelelahutus.

Suveteater ei kipu surema!

2009-04-16T13:44:00.000+03:00

Vaatamata karmile ajale ei ole ka sel aastal karta, et suveteater kuhugi kaoks. Vastupidi, plaanid on suuremad kui eales, sest juba Soome lama ajal võis näha kultuuritarbimise hoogsat tõusu, eriti töötute hulgas. Selle aasta kavu vaadates kardan, et ka Jaak Allik ei jõua Teater. Muusika. Kino jaoks kõiki läbi sõita ja peab endale alltöövõtja palkama. Allpool siis etendustest, mis on ilmsed hitid. Ärge kartke, Karu on nooruses ka teatrikriitik olnud ja reeglina teab, mida räägib!
*
Rahvaliku meelelahutuse armastajaile on kindla peale minek Paide Vallimäel maakonna harrastusteatrite mängitav, grupitööna valminud etendus "Järva Jaan". Lauludega rahvatüki peategelaseks on poliitik Jaan, kes igal nädalavahetusel kodumaakonda jõudes kostitab oma valijaid saiakeste, kotlettide, kartulisalati, viinerite ja majoneesiga. Vahelduseks mahlakas kõnepruugis kirjeldused Toompea tagatubades, puhvetis ja väljakäikudes toimuvast ning elujaatav huumor.
*
Vanemuise üliedukat rock-ooperit "Ruja" enam ei mängita, küll aga teeb katse samasuguse menukiga hakkama saada Pärnu teater. Palgatud on teatri NO99 juhid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, kes kirjutavad ja lavastavad Endla suvehooajaks muusikali "Kuldne Trio". Kindla plussina mõjub siinkohal see, et noornäitlejate asemel mängib peategelasi Kuldne Trio ise!
*
Intellektuaalsema teatri sõpradel peaks südame põksuma panema Theatrumi juunis ja juulis Katariina kirikus etendatav "Sügavaim kahekõne". Vähetuntud, kuid sügavalt katoliikliku poola kirjaniku Prazdroj Piotrkow-Trybunalski 1934. aastal kirjutatud lavatekst vaese üliõpilase ja Issand Jumal Seebaoti dialoogidest kombib piire, kui sügavale saab teatrilaval oluliste küsimuste arutamisega minna ja kas publik on võimeline peale nii tõsise arutelu kuulamist veel üldse teatrist lahkuma. Peaosades Lembit ja Marius Peterson.
*
Muidugi ei jää ka Vanemuine "Ruja" loorbereile puhkama. Suvehooaja tipuks on "Ruja" ja "Queeni" otsene järg "Suveniir", mis esietendub 22. augustil. Maapidudelt alustanud süldibändi lugu esitatakse dramaatilises võtmes, üldistades Nõukogude Eesti argielu ja popkultuuri rahvalikumat osa. Ilmselt teeb Aivar Tommingas hiilgerolli ansambli loomisele otseselt kaasa aidanud Ilmatsalu sovhoosi direktori Arnold Rüütlina.
*
Suutmata kõiki põnevaid teatriprojekte üles lugeda, mainin kiirkorras veel Saueaugu teatritalus etendatavat Margus Kasterpalu lavastust "Küüni tühjendamine", mis räägib äärealade põllumajandustootmise allakäigust, Draamateatris välja tulevat eriprojekti, kus kahe ööpäeva jooksul esitatakse kõik Madis Kõivu lavatekstid, mida mingilgi kujul on võimalik esitada, ja Nuku- ja Noorsooteatri uut noorsoomuusikali Terminaatoriga, mille pealkiri on avalik saladus.

Naljakas hommikupoolik

2009-04-07T11:42:00.002+03:00

Nägin vahetult enne ärkamist ogarat unenägu. Õigupoolest, ka eile hommikul samal ajal sai unes nalja, seal olid kaks totrate nimedega vene tšastuškalauljat, kes laulsid kolmanda surnuks, vrdl Väinamöinen & Joukahainen Kalevalast.
Täna vaatasin unes Hommikutelevisooni. Eksalteeritud saatejuhid teatasid, et vaatajad näevad nüüd midagi eksklusiivset. Tantsunumbriga esinevad president Ilves ja Kaie Kõrb! Mulgi kuues president ilmuski ja hüples millegi saatel, mis oli vist kandlemuusika. Siis ilmus Kõrb, flamencotantsija pikas kleidis ja musta parukaga ja hakkas kaasa laulma, aga valesti, vähemalt toon madalamalt, see kõlas eriti õudselt.
President põgenes, kaamera hetkeks jälitas teda koridoris, siis keerati pilt maha.
*
Tööle sõites jälgisin bussijuhti, ligi 70nest meest. Ta oli ülevoolavalt jutukas, ühele tüübile ütles, et sul on habe ajamata, siis karjus üle bussi, et Uno, oled sa merel ka käinud juba? Uno ei olnud. Siis peatus ühes peatuses, kus seisis ja suitsetas noorem mees, kes ei tahtnud peale tulla. Bussijuht küsis talt, et kas ta merele võrke panema ei lähe juba, mehed on juba paadi juures! Tüüp vaatas nõutult. Ahsoo, vale mees, hüüdis bussijuht!
*
Itsitan praeguseni, lõbus hommik oli.

Suurte inimeste mänguasjad

2009-04-03T13:00:00.001+03:00

Me oleme KUMU auditooriumis ja vaatame filmi. Me vaatame filmi, kus käsitletakse erakliku popstaari Kate Bushi olemust tema fännide kaudu. Kõik on liigutav ja tore. Imitaatorid, fännid, lihtsalt inspiratsiooni saanud. Ja siis tuleb üks halli habemega ja kõõrdsilmne filosoofiaprofessor ja laulab – no tegelikult püüab laulda Bushi 1985. aasta hitti “Running up that hill”.Inimlik läbikukkumine, piinlikkustunne, mis veel?
Samas, see vanaldane mees on nii kuradi päris. Tema tunne, puhas inimese seest tulev emotsioon on nii kuradi päris, et me ei saa teda kritiseerida. Me irvitame samas filmis esineva beibest imitaatori üle, kes lahmib emotsioonidega, väänleb ja on nagu päris-Bushi paroodia halvemas mõttes, nagu sügavalt keskpärane teater. Filosoofiaprofessori üle ei saa nii irvitada, ta on kuidagi aus.
*
Suured inimesed mängivad ka igasuguste asjadega, vahel isegi aru saamata, millega ja miks. Ma mõtlesin selle peale, kui sain aru, et mu töölaual on juba nädalaid üks triibulise sabaga totter mänguloomake ja üks imeilus kunagi Peugeot’ ainueksemplaris autonäituste jaoks tehtud tuletõrjeauto mudelina. Need ei ole asjad, mis peaks olema täiskasvanud inimese töölaual tema kontoris karmil kriisiajal, eks. Aga samas, kui nad seal on, siis on sel miski põhjus. Ja ma vist tean seda.
*
Mänguasjad võivad olla igasugused. Ka telekavaatamine, spordisõltuvus või popstaarikultus võivad olla sama kategooria nähtused. See on inimese soov olla natuke enam, kui ta muidu oleks, kontaktivõtt millegagi, mis ei ole lihtlabane pragmaatilisus. Mul ei ole mitte mingit ratsionaalset põhjust mängida töö juures 1 : 43 mõõdus tuletõrjeautoga, aga ma teen seda. Sest selles on midagi vabastavat. See on see, mida sa lapsepõlves iial ette ei kujutanud, uskudes, et täiskasvanud on hoopis teistsugused olendid kui sina, et kuskil on mingi murdepunkt, mille järel muututakse täiega ja lõplikult ja muutmatult. Ja siis sa saad aru, et midagi ei muutu. Et täiskasvanuiga ei ole tegelikult olemas, ehk on see üldse vaid mõne inimese jäik, küüniline ja paanikahõnguline poos.
Et sa oled ikka seesama väike poiss, kes unistab koguda mudelautosid ja vaatab mängulooma nööpsilmadesse.

Uue aja inimesi: pastor Kevin

2009-04-03T12:57:00.001+03:00

Pastor Kevin istub kogudusemajas – endine toidupood kesklinnast veidi eemal, kunagine müügisaal toolide ja tagasihoidliku altariga, pluss kontor – ja kirjutab ettenägelikult lihavõttejutlust. Aega ju on, natuke alla kuu, aga olulised asjad peavad saama valmis õigel ajal. Ja ta süveneb küsimustesse.
Ta on 31 aastat vana, juhib Jumaliku Ilmutuse Võimsa Väljavalamise ja Püha Risti Tallinna vabakogudust. Abielus, kaks last, kodanikunimi Kevins Kuusks-Kasks – mis pärineb ta padueestlastest vanemate esimestest abieluaastatest Läti NSVs.
Viimasel ajal tuntud kui Kevin Ajee. “Ajee!” on see, mida ta ütleb oma jutlustes suht tihti, sest tead ju, et see on sama, mida biitlid ütlesid, kui nad laulsid “Jee, jee, jee, i love you!” Aga ajad on teised. Mis enam biitlitest. Aga “ajee!” on ju sisuliselt seesama?
*
Kevin toksib läpakasse lauseid ja kujundeid. Lihavõttejutlus peab olema võimas. Ja tal on nüüd võimas kujund olemas. Maailma lõpp. Telekas näidati miskit ebakristlikku isemõtlejat, kes rääkis, et mingi planeedi, oli see Ubuuru või Nibuuru, või seal elavate ufokate kaasabil tuleb lõpp 2012. Ei tule, mõtleb Kevin. Enne tuleb, ta teab. Liiga liiale on kõik läind.
*
(Sel kohal püüab Kevin uuesti helistada raamatupidajale, kes väitis kaks päeva tagasi, et lepingu mustand kogudusemaja müügist on notari juures juba, aga keegi ei vasta...)
*
Kevin kirjutab edasi, teda, mitte kõige kirjandusosavamat isikut, haarab literatuurne või siis oraatorlik tung.“Ja siis hakkab taevast tuld ja tõrva sadama ja internet kaob ära ja elekter läheb ära ja pimedaks läheb ka! Ja see on sügis 2009 juba! Ja ainult õiged pääsevad taevasse peale seda kata... stroofi ... või öeldakse – kataklüsmi! Sest see kriis ei ole inimese tehtud! Selle tegi Jehoova Jumal, kes tahtis uuesti kord lahutada sikud lammastest! Ja hävitada vääritu soo lõplikult!
*
(Sel kohal tuleks hüüda kolm korda “ajee!”, mõtleb Kevin ja proovib, kuidas välja tuleb.)
*
Siis kirjutab Kevin veel vaid kavapunkte, mida rääkida. Et need, kes läksid järsku ära Olevistesse, on neetud. Ja need, kes läksid katoliku kirikusse, on eriti ära neetud. Ja endine kogudusevanem Juhan, kes läks luteri kirikusse tagasi, on kolossaalselt neetud! Ja kümnise mittemaksjad põletatakse kohe taevast langeva vedela tõrva poolt ära!
*
(ja sel kohal helistab Kevin hüsteeriliselt oma naisele ja küsib, kas Miami või New Yorgi odavpiletid on ometi võetud.)
*
Pange siis end valmis, kui Kevinit usute. Ajee, kah.

Idee tõlkevallast

2009-03-03T16:05:00.002+02:00

Mitte minu oma, selle pakkus mulle üks pensionil emakeeleõpetaja:
Tõlkida Mihkel Raua menuteos "Musta pori näkku" pol korrektsesse ja roppustevabasse keelde.
Ja siis vaadata, kas üldse midagi üle jääb.
Keegui võiks proovida!

Füüsikute ja lüürikute sõda on tagasi?

2009-02-19T15:30:00.000+02:00

Lihtne idee, mida esitas oma blogis Priit Pullerits (mitme mu kolleegi jaoks oluline ja mõjukas õppejõud eesti ajakirjanduse uuenemisajal): sportlased on paremad kui kultuuritegelased, sest nad ei pruugi nii palju narkootikume. Isegi dopingujuhtumitele vaatama.
Ma ei taha Pulleritsu sõimata, aga nii rumala konstruktsiooni ja mõttetu vastanduse püstitamine ei saa jääda vastupanuta.
Võtame selle võrdluse koost lahti. Mis on tippspordi ja popkultuuri vahe? Mis on üldse kultuuritegelaste ja sportlaste vastandamise taga?
Füüsikute ja lüürikute teemaline debatt näib olevat uuel kujul tagasi. Ma olin selle 60ndatepärase mõttevahetuse esimese ilmumise ajal vist imik või polnud üldse sündinud ja ei taju kõiki detaile; ja kõike ei saagi võrrelda. Aga mingi sarnasus jääb.
Lihtsustamine ennekõike. Inimese tõmbamine mingile liistule või skeemile; ja usk, et kuidagi on õigem kui muidu. Et sportlased on õigemad, näiteks. Pullerits on muidugi provokaator, kes püüab kompida toimuva piire, kuigi ma ei saa päriselt aru, kas ta suudab end kõrvalt vaadata või ei.
Klassikaline idee on pidada midagi ülevamaks, sest see on tervislikum. Niivõrd, kuivõrd; narkomaania on kohutav ja hävitav nuhtlus, aga samas sport ei tähenda – kordan veel, ma ei räägi igaühele vajalikust tervisespordist – veel automaatselt midagi õilist. Pigem on spordi mõõdutundetu ülistaja, kes samas seda akadeemilisemale kultuurile vastandab, kinni mingis kompleksis. Tal on mingi asi klaarida, mida ta võib-olla ei suuda ise teadvustada.
Ja küsimus pole selles, mis moodi kultuuritegelane või sportlane muus elus on, küsimus on tema loomingus või saavutustes. Kodanlik heaolu, viisakas käitumine ja ekstsessidest hoidumine on olulised asjad, aga mitte kõige olulisemad, kui me hindame veel midagi peale inimese kui autopiloodil töötava masina tegevuse. Eriti, kui me räägime inimestest, kellest kunagi peale laste ja kinnisvara midagi enamat maha jääb. Ka sportlastest sealjuures.
*
Ja kas kultuurkapital (mille rahataotlusele peaks eelnema narkotest, nagu Pullerits arvab) on eales andnud kellelegi stipendiumi alkoholi või narkootikumide ostmiseks? Andke teada, kui selline asi juhtunud on...

P.S.
see lugu ilmus paberlehes Tõnu Kaalepi nime all. Vabandused, nii üks isik Jakobiga ta ka pole. Tehniline praak.

"Misjon", kuum arvutimäng

2009-02-17T14:46:00.003+02:00

Poisid mängisid üht üsna vägivallarohket arvutimängu, mille eri leveleid nimetati miskipärast missioonideks.
Ma läksin sealt edasi ja mõtlesin välja tunduvalt huvitavama mängu. Selle nimeks oleks "Misjon" ja selle peategelane oleks loomulikult 19. sajandil Aafrikas tegutsenud Eesti misjonär Oviir, mis ta eesnimi oligi. Tema ülesanne oleks võimalikult palju pärismaalasi usku pöörata, edu korral saaks ta alumistel levelitel juurde piibleid paarikümne kaupa - või saaks selgeks nt malawi või pügmee keele. Kõrgematel tasemetel hakkaksid juba imed ja tunnustähed, vee peal kõndimine, viiruk ja mürr ja vee veiniks - mitte sealjuures Liebfraumilchiks - muutmine.
Aga loomulikult on ka halvem variant, liiga vähe punkte saades saab misjonär peksa, teda piinatakse, piibel pannakse põlema ja jubedaima variandina süüakse ta lõpuks ära...
Oleks ju vahva mäng?

Yes - Aliens (Columbus, OH, Nov 12th 2008)

2009-02-12T20:50:00.002+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=3BzRgiA6EaQ&feature=related

No nii. Ma kuulan seda lugu juba n-kümnendat korda, sest ma olen piisavalt vana.
Yesi 40. aastapäeva tuur muutus millekski muuks, kuna laulja Jon Andersonil oli eluohtlik astmahoog ja klahvimängija Rick Wakemani ei luba arstid kodust liiga kaugele minna. Ometi tuur vähemalt Põhja-Ameerikas oli, abiks Andersoni prantsuskanadalasest kloon, tribuutbändist pärit Benoit David ja klahvidel Wakemani poeg Oliver, üldse mitte halvem mängija. Ja nad mängisid lugusid, mida aastakümneid polnud sel või teisel põhjusel mängitud.
Aga see siin, see melanhoolne ballaad, vist ainus uus lugu Yesi loomingus üle 7 või mitme aasta, imeilus samas, bassimees Chris Squire'i lauldud lugu tulnukatest, kes ongi meie, meil käivad tuleviku-meie-inimesed, annab mõista, et Yes pole veel surnud küll. Ma ei oleks seda oodanud - samas tean, et see lugu on ilmselt pärit tiguaeglaselt töötava Squire'i igavesti poolikult plaadilt, mida ta teeb koos Genesise ekskitarristi Steve Hackettiga. See vanagenesislik voolamine oli kindlasti Hacketti idee; ja samas pole selles bändis old eales Squire'i väärilist bassimeest. Ja mulle meeldib vahel kuulata midagi, mis on otsekohesem ja nukram ja vähemhüsteerilisem kui enamik Yesi lugudest - ja samas sama tunde kandja.
Meeleliigutus ja ilu, eks, vanemad lugejad?

Pol.ebakorr.? Väga hea!

2009-02-07T18:38:00.002+02:00

Siiri Oviir ei ole rahul. Tšehhi kunstnik David Cerny teos, eesistujamaa kingitus Euroopale, sülitab tema arust kõigile Euroopa Liidu rahvastele näkku. Või hinge, see (minuarust slaavi temperamendiga sobivam) väljend on veel karmim, tundub. Oviir ei ole esimene, kes nii arvab, skandaal on laiem, varem on teemat pea samast vaatenurgast käsitlenud ka Mihkel Mutt. Vabandatagu ja ruttu!
Kuid töö ise? Meil on raisatud leheruumi tema kirjeldamise ja eriti hukkamõistu peale, kuid samas, kuhu jäid pildid? Nii keeruka teose puhul ei peaks piisama haaramatust üldvaatest, seda tuleks esitada detailidena, mitte jutuna Eesti sirbist ja vasarast ja Bulgaaria asiaatlikest peldikutest. Mu laual vedeleb Taani ajaleht Politiken, kes on tööle pühendanud kaks suures formaadis lehekülge, kõik osad sellest valmisehitamata auto- või lennukimudeli plastivaluna esitatud tööst on välja toodud ja kirjeldatud. See on juba mitmes kord, kui Eesti meedia eelistab vastulööke ja sõimu, samas algtööle mitte tähelepanu pöörates. Meenutagem kadund Harold Pinteri Nobeli-kõnega seotud ekstsesse Postimehes. Meil ei ole enam kõiketeadva ja maailmas sündivat rahvale ümberjutustava Postipapa ajad! Me saame ka ise infot kätte!
*
Cerny teos on selgelt provokatiivne ja poliitiliselt ebakorrektne. Samas humoristlik ja hooti - mitte küll iga riigi kujutise puhul - ka reaalseid probleeme puudutav. Eesti kunstist võiks selle kõrvale tuua mõned Marco Laimre küll hoopis teistsugused, kuid võrreldavalt provotseerivad ettevõtmised. Ma arvan, et ei Cerny (kelle hiilgavaim teos on irooniline "ratsamonument" jalad püsti lebava hobuse kõhul istuvast Tšehhi peaministrist Vaclav Klausist) ega Tšehhi riik ei pea kellegi ees vabandama. Siiri Oviiri ees eriti mitte.
*
Muidugi, moraalsus ja konventsioonidest kinni pidamine on teatud määral tsiviliseerituse alusteks. Aga sellega liialdamine on ka hull variant, mis näeb välja nagu katse luua mingit ateistlikku versiooni USA Piiblivööndist. Küsimuste esitamine ja alternatiiversioonide leiutamine on mõtleva inimese normaalne seisund, kahjuks näib poliitika - või ka näiteks haridusega tegelemine tihti teatud võimeid välja lülitavat. Paindliku ja ohtlikuvõitu, kuid siiski põneva maailma asemele astub kokkulepetest ja tavadest piiratud jäik asjalikkus, kindlad raamistikud ja tagajärjena ilmnev arengupeetus. Poliitilise korrektsuse liigrõhutamine viitab tegelikult rõhutaja hirmudele ja paindumatusele.
*
Viktoriiniküsimus: mis ikkagi Priit Pulleritsul nende suusatajate ja homodega on? Miks nendega seotu teda nii hirmsasti painab?

Kriis. On ikka kriis?

2009-02-07T15:00:00.002+02:00

Kuna Karu tekstid on EE leheküljel maskeeritud, hakkan neid ikkagi uuesti siia riputama - JK

“Ma ootasin pool tundi kinopiletisabas. Mis toimub?” küsis Heidi.
Väljas sadas lund, aga päike paistis ka. Meri näis ometi jäässe minevat. Kaminas põles tuli, õhksoojuspump töötas täistuuridel, nii et toalillede lehed värisesid.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Jaanus.
“Et kriisi ei olegi?”
“Kas nüüd nii,” näis Heidi veidi taganevat.
“Aga kõik muudkui käivad kinos. Ja Linnateatrisse ikka ei saa.”
“Ja T. juures sai Picpoul de Pinet otsa, mida see võiks tähendada?” sekkus Martin.
“Mis asi see veel on?” küsis Sulev, kes, nagu teada, ei armasta võõrsõnu ja eelistab üleüldse õlut.
“Picpoul de Pinet on minu arust kõige parem prantsuse vein üldse; ja nad on ta ära joonud. Nüüd antakse mingit tavalist veini selle asemel.”
“Hirmus kaotus jah, ikkagi on kriis seega. Kas tavaline vein on võrreldav tavalise pesupulbriga?”
“Ei, vastupidi,” hakkas Martin seletama. “Tead, nad ikka istuvad seal, söövad austreid ja hiidkrevette... Ja omanikud ei jõua Picpouli juurde tellida, nii palju inimesi käib. T. juures ei ole ikka veel kriis; ja Vene tänaval olla üks koht, kus ka polevat.”
“Nojah.” Sulevile tundus see martinliku edvistamisena.“Ajal, mil Tööandjate Keskliitu juhib isik nimega Kriis...” püüdis Martin ebamäärast nalja teha.
“Tegelikult on ju kriis, poisid, eks?” aktiveerus Heidi jälle. “Äkki on see tunglemine igal pool lihtsalt meeleheite lihtsaim ilming? Üks mu sõbranna koondati ära; õigupoolest koondati neil neli projektijuhti viiest. Neljast kolm on endast väljas, sõbranna läks abiraha toel õmbluskursustele.”
“Mine jah pärast Mainori kõrgkooli cum laude lõpetamist õmbluskursustele.”
Martin ka ei jäta. Tekkis paus, lund sadas ikka veel ja neli ikka veel võitjate põlvkonna liiget sõid rahulikult salatit. Martin püüdis veel kuidagi rabeleda, lugedes ette pealkirju kriisiaja ajalehtedest, kus õpetati odavat, kuid maitsvat toitumist ja elektri kokkuhoidmise nõkse, aga see ei mõjunud, ta jäi lõpuks ka vait. Lumi langes akna taga nagu tihe ja pehme kardin.
*
Kriisiaja meediakajastus võtab reeglina umbes kolm erinevat kuju. Kõigepealt apokalüptilised kirjeldused õuduse süvenemisest ja lähenevast krahhist, tulvil vastukäivaid seisukohti ja lihtpublikule arusaamatuid numbreid. Siis sama õudses kontekstis esitatud, kuid siiski elujaatavust teesklevad säästunäpunäited. Ja siis ei tea kust ilmuv idee, et kuna kõik on niivõrd halvasti, siis tuleb välja käia pingutatud positiivsust ja mõtteta entusiasmi. Kõik need “head uudised”, mis tahes vormis ja kui sisutud, aga ikkagi. Meedia taastoodab kriisi, arvan ma. Või?Kusjuures, kas kollaajakirjanduse tähekestel on kriis? Kahtlustan, et mitte...

2009-01-16T12:23:00.000+02:00

Pseudokaplinski kirjutab "luuletuse"

üks pisike liblikas
kes ei tea mitte midagi ürdikoorikuga merekarpidest
või tallekintsust kartuli boulangeriega
laskub hetkeks su käele
kas ta teab sinust midagi
kas ta teab minust midagi
kas ta teab endast midagi
*
ei tea, aga on ikkagi kohal
sähvatab ja kaob ja on siiski meiega rääkinud
ja tal on elada veel alla 24 tunni
erinevalt meist
kes me ikka veel vahime
minevikku ja tulevikku
ja püüame ja ei saa hakkama
ja püüame ja...

Tagasi/Stseene pimedusest

2008-12-20T11:41:00.003+02:00

Tagasi.
Vahel on hea ära olla ja vahel on vaja tagasi tulla, mis ka siinkohal juhtub.
Mõtlesin, kas see, mis praegu toimub, on kaamos või arktilise hüsteeria esimene staadium.
Et on lõputult pime, inimesed tolgendavad mööda jõulupidusid, esitlusi, vastuvõtte. Ma olen sest kunagi kirjutanud, sest mutikoopas elamise tundest, mis läheb õnneks varsti üle. Ma kirjutasin siis sellest, kuis kolleeg M viskas erialaliidu peolt Kukust kolm korda järjest välja üht kurvameelset joodikut, kes väitis end ERSO orkestrant olevat; ja ehk oligi...
***
Nüüd on jälle see aeg käes. Kontoris on kah imelik, teed tööd ja jätad vähemolulisi pidusid vahele.
Inimesed on imelikud. Mõned on iga päev lipsuga. Mõnesid pole üldse näha. Vaatamata moodsale karskele ajale juuakse õlut. Mõni karjub aegajalt teiste peale. Saab nalja, rohkem kui tavalisel ajal. Töö teeks end nagu ise ja teebki!
Ja siis saad mingi asja valmis, lähed kõrvaltuppa, mõttega midagi küsida - mis kohe ununeb - kui näed, kuidas gurmaan ja veinifänn joob Jägermeistri Liviko koopiat ja osakonnajuhataja magab diivanil, saapad jalas... Ohh.
Võibolla on see Eestit ja Soomet ühendav seisund, see tumedus "Sügisballis" ja Kaurismäkide filmides, lakkamatu pimedus, kihutavad taksod, esimese trollibussi ootamine, filmilik ruum, kus aegajalt valgustatakse keegi prožektoriga välja, hetkeks ainult, et siis ta jälle pildilt kustutada ja keegi teine esile tõsta.
***
Ja varsti on see möödas. Häid pühi.

Strange Overtones

2008-08-16T13:31:00.000+03:00

Vahel oled lapsik ja tunned, et miski puudutab sind nagu kunagi ammu, 20 aasta eest näiteks. Ma sain sel nädalal uuesti tunda.
Ma kuulan David Byrne ja Brian Eno uut laulu, tasuta netis jagatud "Strange Overtonesi" ehk juba paarikümnendat korda; ja ma ei tea, mis see on, mis siin on. Justnagu ju tyypiline Eno lugu, osav bassikäik, masinlik rytmikitarr ja imeliselt, aafrikalikult? hõljuv teine kitarr, nagu liblikas seal kohal; ja Byrne laulmas mingit leebelt paranoilist lugu millestki, mis võib olla lihtsalt peastsegiolek, aga võib olla ka armastus; või polegi vahet.
Imehea.

Viimsi kirjad: muruniitjate elust

2008-07-30T14:50:00.000+03:00

Ja Kask niitis muru. Tal oli külgväljaviskega bensiininiitja. Ning Peterson niitis muru. Tal oli kogujaga elektriniitja. Ja Davõdov niitis muru. Tal oli isetehtud, tööstusvooluga töötav niitja, mille südameks liftimootor. Ning Kroiman niitis muru. Tal oli roheline hõljukniitja. Ja Hyvärise õuel tegutses pisike robotniiduk, kuigi Hyvärinen samal ajal kesklinnas äriläbirääkimisi pidas. Samal ajal niitsid selles külas muru ka Kivimets, Mäger, Golgand, Ivanov, Põder, Mets, Tšeburaškin, Schmuul, Märtson ja Karu (kõik nimed peale viimase muudetud. – Toim.)
*
Äärelinna tüüpilmesse kuuluvad eri sagedusega helid vaiksest visinast valju möirgamise ja hootiste koledate kolksatusteni, kui puujuur või kivi ette jääb. Kuskilt kostab neid hääli aina, keegi aina niidab muru. Sest muru on loomulik ja kohustuslik, kui sa juba oled aedlinna kolinud. Millega sa selle, maja-alusest üle jääva osa oma 1200 ruutmeetrist täidad? Minagi likvideerisin krundilt osa eelmise omaniku kartulimaast ja pikendasin muru. Muru rajamine pole lihtne, aga kui ta lõpuks kasvama hakkab, siis on põhivaevaks – no kui naadi- või võilillerünnakud välja arvata – niitmine. Iganädalane, või isegi tihedamini, kui põuda pole. Hea lihtne füüsiline töö linnainimesele, kui ta just eriti moodsat veoratastega niidukit pole ostnud; hea võimalus päevitada, distsiplineeriv tegevus, kes siis tahaks naabri silmis jääda heinakasvatajast luuseriks?Aga asja võib ka teistpidi võtta. Mis asja me niidame? Vanaema niitis jah palehigis oma heinamaad, aga tal olid loomad, kes tuli üle talve pidada. Meie viskame niidetu komposti või laseme niitmiskohal väetiseks muutuda.Mis on meie muruniitmise tegelik motiiv? Ilumeel? Korraarmastus? Sotsiaalse pädevuse väljendamine? Katse olla naabrist parem või vähemalt sama hea kui kõik? Lapsepõlvest meeles kirjeldus inglise murust, mis võtab oma õige kuju paarisaja-aastase töötluse järel? Palju õigeid variante.
*
Aga keskkonnasaaste väikestest plärisevatest ja vinguajavatest mootoritest? Elektriraiskamine elektriniidukite puhul? Lihtsalt ajaraisk? Ka need asjad on enam kui olemas ja poleks ime, kui neist keegi veel varsti räägiks. Mulle meeldib kõrrelistele tuginev ja niitmist mittevajav aiakujundustrend, aga sellise aia loomine ja hooldamine on ilmselt keerulisem, mitte lihtsa niitja kirvetöö. Ja liiga öko tundub mulle ikka veel veider olla, kahtlustan konformismi.
*
Nii et nüüd välja niitma, kõhklustega, aga paratamatult.

Spetsialist ja mõttetu arhitektuur

2008-06-02T13:36:00.000+03:00

Maju on igasuguseid. Eramu, kortermaja ja büroohoone on neist lihtsaimad, nende projekteerimine nõuab üldjuhul lihtsalt kainet mõistust ja lihtsatest funktsioonidest arusaamist. Koolimaja on juba keerulisem, kaubanduskeskus, haigla ja lennujaam enamgi. Nii on välja kujunenud, et teatud hoonetüüpe projekteerivad neile spetsialiseerunud bürood; ja Eestis on selliseid vähe, ehk vaid Kalle Rõõmuse tänuväärne keskendumine vanglatele välja arvata. Mis tähendab, et keerukate funtsioonidega hoonete projekte tellitakse spetsialistidelt.
Kuid hoonel on lisaks kasutusväärtusele, maja kui masina kvaliteedile ka muid omadusi. Ja tahame või ei taha, me ootame arhitektuurilt ka esteetilist kvaliteeti. Ajakohasust, üllatavust, keskkonda sobivust. Muidugi võivad lihtinimese ja kriitiku soovid siin erineda, kuid siiski. Ja siin tõuseb põhiprobleem: kas Eestisse imporditud spetsialistide tehtud projektide puhul on tegu hea või huvitava või olulise arhitektuuriga? Kohe tuleb silme ette Kristiine keskuse ogar 80ndate postmodern ja sadamasse kerkinud hotell Euroopa nürimeelne igavus. Ma ei tea ühtki juhtumit, kus sellisel teel tekkinud hoonel - samas on osa neist väga suured ja linnapildis olulisel kohal - oleks mingit olulist arhitektuuriväärtust.
Mõtlesin selliseid mõtteid Tallinna Lennujaama juurdeehituses, kõndides väravate juurde viivas ruumiosas, mille lagi on madalam kui minu köögis. Klaustrofoobne elamus. Jah, kõik funksib, lennukisse on hea minna, trügimist on vähem, kuid see viilkatusega ehitis (autoriks Prantsuse spetsialistide büroo Sofravia) on kõike muud kui hea arhitektuur. Mis sest, et palju imelikke klaaskatuseid ja arusaamatuid püstaknaid seintes. Jah, ka lennujaama vana osa projekteeriti üleliidulises spetsiaalbüroos, kuid vähemalt enne eelmise remondiga toimunud katusedetailide köndistamist oli tegemist teosega. Nüüd on meie ees igav ja ka vana osaga - katusele vaatamata - raskelt sobiv objekt. Töötav, kuid ununev. Võimalus saada sümbol on mööda lastud.
*
Hea toon käsib eesti arhitekte kottida, sest nad ei oska seda, teist ja kolmandat. Kui mõttetud kolemajad või puitrestide, vertikaalsete akende ja muude klišeedetailidega liialdamine maha arvata, siis on probleem pigem just majade kui masinate töövõimes, selles, mille jaoks on kindel lahendus palgata spetsialistid. Kuid kas mingit kompromissi ei saaks rakendada? Koostööd rahvusvahelisel tasandil? Kohalike niiöelda maja kasutajaliidesega tegelevate inseneride koolitust? Halva või mõttetu arhitektuuri import on ilmselt süvenev protsess, sellega peab midagi ette võtma.

Peielauast tõustes

2008-05-24T07:32:00.000+03:00

Nii, "Vanaema juures", minu parim näitemäng on nüüd siis lõplikult lahkunud. Peielauas teatripuhvetis anti kartult, kotlette, salatit, sülti, heeringat ja viina. Viimne esitus neljapäeval Rakveres oli pööraseim nähtutest, improvisatsioon möllas ja Peeter Rästas tappis herilast püstolilasuga ja lõpus läks peaaegus striptiisiks kui mitte liputamiseks. Ohh, seal oli veel asju.
Võibolla ongi hea lõpetada hetkel, kui kõik on nii vinge ja isegi saali saab veel korraks täitsa täis?
Mitte mängida 40 sünge pensionäri ees ja tunda, kuidas mitte midagi pärale ei jõua.
Luksus on see, kui väike teater võib lubada midagi sellist, diletantlikku, kuid arenevat.
*
Tegelikult on tavateatrikülastajal ainult kaks muret. Kas tükis karjutakse? Ja kas ropendatakse?
Võiks räpiplaatide eeskujul plakateile vastavad kleepsud panna?
Tavateatrikülastajal on kodusest karjumisest ja ropendamisest kõrini, selge see, ta tahab midagi ülevamat. No Urmas Lennuki "Õnnelik küla" peaks talle siis sobima. Mulle ka meeldib, kui ma näen paroodialikke vihjeid oma tekstile. Mida seal on küllaga, kuid kõik on liiga hästi tehtud. Aga silitavat ja mittekuhugiviivat turvateatrit on ka vaja, eks?

Van Der Graaf Generator jälle sisse lülitatud

2008-05-07T19:44:00.000+03:00

Krt, ma ei või. Ma ei teadnud sest bändist noores eas, kus hullult Yesi, Genesist ja Jethro Tulli kuulati, midagi; alles 30aastase pausi järel ilmunud comebackplaat "Present" paar aastat tagasi tekitas ettekujutuse, mis see on. Ja see oli hea ja kuri korraga.
Ja nüüd on trioks kokku kuivanud Generator teinud uue plaadi, mis on korraga vanaaegne, kurb, ilus, aus, veenev ja meenutab midagi minu enda varasemast noorusest, kuigi ma ei tea mida. Minimalistlikum, mitte nii prööskav. Saksofoni pole enam, mängija läks pensionile.
Pigem kõlab nüüd nagu lüürilisem Wyatti-aegne Soft Machine?
Peaks seda raadios mängima. Ilmselt kuu lõpus Klassikaraadios see ka juhtub.
Meie - no ma olen 60ndail sündinud - põlvkonnale saab osaks näha enamiku oluliste haibi- ja totaalPR-eelsete pärisrockstaaride surma. Aga meie osa on ka leida need, kes vaatamata oma vanusele ja taustale ikka elus on.
Van Der Graaf Generator on. Kuulake ise.

Illusioonid ja turundus ja disain. Kurioosumite kabinet vol1.

2008-04-23T20:11:00.000+03:00

Rahva Raamatu neljandal korrusel, kunstiosakonna disainiriiulil lebavad kõrvuti kaks raamatut. Ma ei suuda pealkirju täpselt tsiteerida, aga esimene on umbes "200 näidet, kuidas logovahetus on firma äriedu tõstnud"...
ja teine on "150 optilist illusiooni".
Milline mõnus raamatute kohtumine!

Jah, kuhu nad lähevad?

2008-04-10T13:24:00.000+03:00

See, mis järgneb, sarnaneb üliväga oma asja ajamisega teise mehe ajalehes, aga las olla. Ja tegelikult ongi see lihtsalt isikliku nostalgia küsimus. Näitekirjanik mõtleb välja tegelased, kirjutab neile pähe mõtted ja suhu jutu; lavastaja paneb nad liikuma ja mõtleb välja mõne suurema skeemi või triki; ja kunstnik leiab neile selga riided. Ja siis nad mängivad seal. Paar korda, paarkümmend korda, isegi sadu kordi. Kunagi ei mängi nad täpselt ühtmoodi, ikka on mingeid muutusi, mis võivad sõltuda ilmast, hambavalust, perekonnaelust, joobeastmest, publikust või inspiratsioonist, uutest ideedest või stagna pealetulekust. Aga nad mängivad. Kuid ühel hetkel võetakse tükk maha. Isegi kui ta on kunagi menukas olnud, kohalik turg ei talu liigpikki mänguaegu, inimesed, potentsiaalsed vaatajad, saavad lihtsalt otsa. Agatha Christie “Hiirelõksu” pikaealisust kuskil West Endis ei saa siinmail korrata; ja no kas ma tahaksin üldse sihukest iidset lavastust vaadata? 1984 vist vaatasin Moskvas, Kremli Kongresside Palees üht ooperit (Verdi? Wagner?), mille keegi Ida-Saksa lavastaja oli teinud selle hiidsaali jaoks umbes 1972. Nii surnud teatrit pole ma varem ega hiljem näinud. Tundus, et lauljad on kaetud ämblikuvõrkude, tolmu ja maani habemetega, kui nad kas vasemalt või paremalt lavale koperdasid, aaria maha laulsid, paar poosi võtsid ja siis rõõmsal meelel, et töö tehtud, teises suunas lahkusid. Ja Ugalas olen näinud umbes samal ajal kah juba mitu aastat mängitud läti päritolu rahvatükki, mille tegevus toimus vist juuksuritöökojas. Ühe tegelase puudumise pärast jätsid ennastsalgavad tegijad tükist välja keskmise vaatuse! Sisu jäi seetõttu arusaamatuks, jämekoomika vist nagu hädapärast töötas.
Aga kuhu lähevad tegelased, kui tükk on maas? Näitlejad jäävad alles ja hakkavad uusi rolle õppima, kostüüme saavad maapoliitikud ja linnatrendiinimesed pärast oma stiilipidude jaoks laenutada. Aga tegelaskujud kustuvad, kui nende nimi pole just Hamlet, Toots või Krapp, ükskõik, kas Fernando või see lindistajast vanur. Klassika elab ja seda mängitakse kindla peale mineva materjalina jälle ja jälle ja mingi nurga pealt polegi vahet, kas su noorpõlve-Hamlet oli Altermann, Eskola, Lepik või Viiding. Ja need teised kustuvadki. Teater on siin-ja-praegu-kunst ja see on paratamatu.
*
See paratamatusetunne tabas mind nädal tagasi omaenda kirjutatud näitemängu esimesel ja viimasel Tallinna etendusel, mis ilmselt jääb mitte just publikusõbraliku töö eelviimaseks ettekandeks. Olgu, oli, nagu oli see lugu, aga kus Peeter ja Tiit nüüd jagelevad? Kas neist saavad kummitused Rakvere teatri neis ruumides, kus publik ei käi? Ajasin oma asja, aga ma saan neid ja kõiki teisi osatäitjaid nii vähemalt tänada. Mõni kunst on loomult ajutisem kui teised; ja võib-olla ongi see hea.

Mõtteta "luuletus", made in 2007

2008-04-06T12:08:00.000+03:00

loll tahab kõike tagasi
ja tahabki, rabeleb, mõttetult
saabki natuke:

kevadpäikest, mis teeb ainult vastikut pori, mis samas saadab taevasse kosmosesignaale
aprilliudu, mis on sama ilus, aga palju soojem ja päästab vanad unistused valla
maikuud, mis on pärispäris ja millest ei pea enam rääkima, sest siis ongi, jah siis ongi ju
----
siis ongi kõik. suvi ja kevad ja teised luuletused, kes iganes neid kirjutavad. jne, jne

Viimaseid kordi vanaema juures

2008-04-05T04:51:00.000+03:00

Eile õhtul Linnateatris, vaatamas, kuidas asjad su kontrolli alt lõplikult lahkuvad; ja jumala vinge on. Karu näitetükk "Vanaema juures" elas Põrgulava külalisetendusel ilmselt oma viimaseid päevi. Jube hea ja kurb ka oli teda vaadata. Totaalselt endast väljas näitemäng; ja või ma siis mäletan teksti, iga stseen üllatab nüüd, aasta hiljem. Ja kurat, kuis nad mängisid, kui hullud olid Peeter R ja Toomas S, ma imetlen nende oskust aina improviseerida, kirjutada pea sees juurde tekste, mis lõpuks ikkagi sobivad tervikusse. Kaasautorid. Äitäh. Kui ma oskaks, ma kirjutaks neile veel ühe näitemängu, aga ma ju ei oska. Vist.

Siiski, kes tapab klassikuid?

2008-03-29T22:01:00.000+02:00

AK on surnud. Jube kurb on, silme ees on vaheldumisi kaks tema olulisemat maastikumaali, raamita klaasustega "Põhja-Eesti maastik" ja "Maastik noaga", pilt, mis on raamist välja lõigatud.
Olgu, ta ei maalinud enam ammu ja tegeles moodsamate meediatega ja millega iganes, aga kurb on.
Aga samas, ma tahan lajatada sellele üldist meediaviha üleskütvale mõtteviisile, mis ütleb, et meedia tappis AK.
Ei.
Kust mina tean, mis ta tappis? Ja kust kommentaatorid teavad?
Kas ajakirjandus ei oleks pidanud tähelepanu pöörama AK leebetele, kuid hämaratele tegudele?
Kas vaikimine on alati kuld?
Kas kõike saab meedia süüks ajada, nagu kaks paranoiapropagandisti oma leheküljel hommikust õhtuni teevad?
Kas inimlike pahede taga on alati kinnisvaraäri või kättemaksuküsimused, nagu need kaks tegelast väidavad?
Mul on kahju, et AK, üks mu lemmikunstnikest mingil hetkel pinna jalge alt kaotas. Ma olen tõeliselt kurb. Aga samas, jah, ma toetan kolleeg B-d, kellest verejanuline kommentaatorijõuk on tegemas mõrtsukat.
Kellegiga ei juhtu selliseid asju niisama. Alati saab mängust välja astuda, enne kui on hilja. Kui Spiel liiale läheb, siis hoitagu piip ja prillid.

Kas väikesed jäävad ellu?

2008-03-29T21:21:00.000+02:00

Sisekujundus- ja arhitektuuriajakiri Ruum pannakse kinni, muutes ta miskiks almanahhiks. Kultuuriajakiri Muusa ägab majandusraskustes ja sulgub ilmselt ka varsti, nii kurb kui see ka pole. Raamatupidamismiinused tähendavad reeglina ühemõttelist lõppu.
Ajakirjandusturg maailmas ei ole nii ühemõtteline, lugesin just lugu ühest briti kirjastusest, kes on olnud üliedukas, ostes kokku erinevaid nišiväljaandeid, heavymetallehti, ristpistefännide, kassisõprade ja koduse sepatöö ajakirju. Näib, et tulevik ei ole enam peavooluajakirjade – mis tähendab reeglina lihtsalt mingit vormitut naistekat – tootmises. Uuel ajal tähendab sihtgrupi täpsem määratlus ellujäämisvõimalust. Internet ei ole ju tegelikult ajakirju tapnud, vastupidi, nii palju pole neid kunagi ajakirjanduse ajaloo jooksul olnud. Aga ajakiri vajab ellujäämiseks lugejat, ja see ei ole lihtsalt juhuostja, kes kogemata väljaande ostukorvi pillab. Ajakiri, pärisajakiri vajab fänni. Nüüdisajakirjad, mis suudavad ellu jääda, on pigem fanzine’d, kui massitooted. Näiteid? Eesti turult käin välja näiteks rula- ja trikirattasõitu foto ja graafilise disainiga siduva Sahtli või erinevalt autoesitluste kalendaarsest tsüklist uimastatud tavatehnikaajakirjast fanaatilist entusiasmi kiirgava Motomaania. Kasumit pole muidugi erilist, aga vähesed lugejad on rõõmsad.
Kuid Eesti turg on kurvalt väike. Tegijatepoolne entusiasm põrkub varem või hiljem vastu müügiosakonna tõsiseid mõtteavaldusi. Äriliselt kasutu väljaanne ei saa kaua ilmuda. Uks sulgub ja töötajad lähevad välja uut tööd otsima.
Mitte et ma ei saaks ajakirjakirjastuste ärimudelist aru. Väga arusaadav on. Ja ma saan aru ka Kultuurkapitali tõrjuvast hoiakust mitteriiklike väljaannete rahastamise teemal. Ma olen kuulnud – küll suulise refereeringuna - näiteks ka kulka sihtkapitalis istunud kultuurikorüfee mõtet, et näiteks disainereile ei pea üldse raha andma, nad on niigi rikkad, neil on autosid ja maju.
Aga siin ongi põhiküsimus peidus. Mida keegi teeb? Kellele? Kas siia üldse puutub küsimus, mis seisus ta enda majapidamine on? Mis on tema väljaande idee, kas hoogne reklaamiraha kokkulükkamine või midagi enamat?
Väikesi projekte peaks keegi toetama. Sest ilmselt on Eesti liiga väike, et siin tekkivad sisulised ajakirjaideed ellu suudaks jääda.

Eesti mees ja tema ketšup

2008-03-23T20:47:00.000+02:00

„Aga kas te Tiibeti peale mõtlete?" küsis Heidi, ise grillitud kanakoibadega taldrikut käes hoides.
„Kes ei mõtleks," ütles Jaanus.
„Ei, aga päriselt?"
„No ikka."
„No pärispäriselt?"
„Ikka."
„Ma ei usu," ütles Heidi ja pani kanakoibade taldriku kolksuga lauale. Suvilas oli veel jahe, kamin leegitses meeleheitlikult ja pilved liikusid akna taga.
„Kujutad ette, mis seal tegelikult praegu on? Kujutad?"
„Kuule, me oleme ju siin praegu, me joome veini ja sa tõid kana just. Ja kus see ketšup nüüd oligi." Jaanus tegi pragmaatilist nägu, nagu ikka.
„Aga seal... Seal ju ei sööda kana ja ei jooda veini? Kumminuia võid saada iga hetk? Peksa saad, intellektuaal sihuke. „
„Kus see piir on, mida ma pean põdema ja mida ei?"
„Et sa ei suuda ette kujutada asjade seisu? Mis tegelikult on, kuis pilusilmne miilits peksab sind ennastsalgavalt ja..."
„Ketšup on siin. Ja tšillikaste. Ja tkemali, see on gruusia ploomiketšup. Ja oliividega kaste." Martin ladus lauale purke ja kopsikuid.
„Milleks mulle ketšup, kui kuskil pekstakse inimesi?" ägestus Heidi lõplikult. „Te teete näo, et midagi ei ole juhtunud! Te olete nagu tüüpilised eesti mehed jah, kurat!"
„Me olemegi tüüpilised eesti mehed," ütles Jaanus leplikumal toonil. „Kuskil pekstakse ja tapetakse alati kedagi. Maailma ei jõua soojaks kütta ju, või?"
„Sellest ma räägin, et kui kõik sellised on nagu teie, siis läheb maailm hukka!"
*
Neljapäeval lõpeb lehes.
Tegelikult peaks kõnelema inimesest, keda ma ei tundnud, kuid kellele näitemängu pühendasin. Aga mis sa siin ikka enam ütled...

Lihavõtteevangeelium, säilinud katkeid

2008-03-18T20:36:00.000+02:00

Ja öeldi jälle, et lihavõtted on tulemas.
Aga Helle ostis mune ja ilustustega tualettpaberihoidja! Ja siis pööras ta veel teise poodi sisse ja ostis sealt munakujulise küünla!
Ning ta ostis tibudega kohvitassi, kollast ilupaberit, plastmassist pajuurbi ja korduvkasutatava muna.
Aga Liisu ostis jänesega käterätiku!
Ja Liisu ema, kes on juba pensionieas, ostis kollase termospudeli ja patareidega purskkaevu!
Kuid Ilo ostis rohelise lillepoti, millel oli elektrilamp sees! Ja ta tahtis ka kullatud budakuju osta, aga tema pangakaart ei andnud talle raha, nii et ta pidi ainult potiga koju minema!
Aga Selveris tungles suur rahvahulk, sest lihavõtted olid lähedal!
Lembitu ostis parajasti lihavõttepraadi, mis oli küpsetuskoti sees! Ja munadevärvi ostis ta ka!
Aga Kati ostis kolm kilo sibulat, sest sibulakoortega on õige mune värvida, kui sa oled ökoinimeste hulgast!
Ja samal ajal oli Selveris ka Rein, kes ostis kolm pudelit lihavõtteõlut ja pani selle endale portfelli sisse!
Ja Rein teadis, et see hea oli; ja ta kiitis õlletehast heameelel.
Ja vana hea Mart ostis ühe hirmsa lihavõtte-asja, me parem ei ütle, mis see on, kuigi me teame!
Selsamal ajal oli Linda Novaluxis ja ostis tibudega liniku ja ja jänesega padja. Ja siis ostis ta veel mitmeid lihavõtteasju, millest meie sulg vaikib.
(siinkohal on kaduma läinud peatükid..., millest on säilinud vaid katke: "Ja Kevin ostis ... ja munalikööri, ja see... ja siis hakkas tal ülipaha ja ta...")
Aga Koratõgin ostis plekist pashavormi; ja kui ta sai aru, et see õnnistamata oli, siis tõttas ta vormiga kohe Nevski katedraali isa Panteleimoni juurde.
Ja isa Panteleimon lugest eestpalve ja pritsis vormi pühitsetud veega; ja seega oli vorm õnnistatud.
Ja Koratõgina ostis turult kohupiima ja suhkrut!
Aga Maria ostis turult pajuurbi, nartsisse ja grillkana!
Ja turul oli veel müriaad inimesi, kes kõik muudkui otsid ja ostsid! Ja neid inimesi jätkus Selverisse ja Rimisse ja Prismasse ja Säästumarketisse ka! Ja Grossi pood oli hoopis ära ummistunud!
Ja nemad võtsid siis Rakvere, Nõo, Valga ja Talleggi grill- liha.
*
See, oletatavasti 2008. aastast pärit tekst leiti 2508. aastal ühelt väljakaevamistel leitud arhailiselt mälupulgalt. Ajaloomuuseumi IT-osakond suutis enamiku iidses tekstitöötlusprogrammis kirjutatust siiski loetavaks teha.

Ždanov? Goebbels? Hullumeelseim arvamusartikkel uuest Eestist

2008-03-13T16:11:00.000+02:00

http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=1992&lang=est

Pöörane prööskamine.
Matslikkus.
Natslus ja bolševism korraga.
Absurdne ja hooti lausa paranoiline, aga jah, rahvapärane viha, mis räägib sisemise sea ropemaist unistusist.
Ja kus need kanepisuitsused vasakpoolsed varitsevad?

Kurat. Kuidas nii pervoks saadakse?
Kuidas saadakse nii pervoks kasvades perekonnas, kus on vanemateks täitsa tõsiseltvõetavad ja olulised intellektuaalid?

Arvamusvabadus on tore, aga see tekst ületab väga palju piire ja on solvav.
Kaevaks MH kohtusse, ausalt? Hei, Kunstnike Liit? Arhitektide Liit?

Sõjalis-patriootlik

2008-03-02T18:59:00.000+02:00

Otsustati ehitada Vabaduse väljakule monument. Patriootlik, kuid üldaustatud, pol. korrektne koht, kuhu saaks välismaa suursaadikud pidulikul puhul pärga viia, mis oli teatud nurga alt vaadates ilmselt olulisem kui rahva hämara ja omavahel konfliktse tahte variandid. Välisministeeriumi protokolliosakond põdes selle objekti puudumist aastaid, eks?
Üldaustatud? Kuidas tekitada üldist austust uusehitise vastu?
Ja üldse, mis hetkel sai sinna planeeritud vabadusmonumendist – vt Vabaduse väljaku pikki planeeringukonkursse – Vabadussõja monument?
Kes arvas, et vabadus ideena peab kahvatuma vabadussõjamälestusidee ees?
Minu arust enamik eelmise sajandi maailma sõjamemoriaale kujutab leina, mitte triumfi.
Kes üldse otsustas, et vabadus on sõjalis-patriootlik mõiste?
Miks üldse tegeleb Kaitseministeerium avaliku ruumi kujundamisega väljaspool väeosade või ministeeriumihoonete territooriume? Kes lubas? Ainus head tahet näidanud kontor? Absurdne juhtum, kus kits teeb entusiastlikult kärneritööd.
Ja mida see niinimetatud žürii tegi? Ja missugune oli tema tegelik pädevus monumentaalkunsti vallas?
Mul käis vanaonu Vabadussõjas. Vahel vaatame poegadega tema ainust autasu, medalit „Par Latviju”. Hea tunne on. Kas me saaks nüüd ka Lätit aidata? Aga Läti vabadussammas on ikka ilusam.
Ja ikkagi on vabaduse seostamine sõjaga kohutav anakronism. Vabadus on idee ja sõda äärmuslik, kuigi loogiline vahend. Aga vabadus ideena on kordades suurem asi kui mistahes sõda, võidetud või kaotatud.
Mälestame langenuid, rõõmustame sõja tagajärje üle, aga edasi?
Kaitsetahe, soov oma kodumaa eest välja astuda on arusaadav ja loomulik mõiste, militarism aga mitte.
Antud tööde puhul on loomulik, et see klaasobjekt võitis, eriti žürii koosseisu arvestades. Aga piinlik on ikka.
Me ei ela enam Pätsi ajal, aga seda peaks ikka meelde tuletama.
Aga rahvas tahab.
Ja valitsus teeb vabadussambaga sama, mida Tallinna linnavalitsus teeb Kangro Kalevipojaga. Populistlik känkar upitatakse Harjumäele või topitakse merre. Ja kõik võivad kobiseda, aga mis neil öelda on, sest rahvas ju tahab.
Pol. korrektne matsisammas kerkib nii ehk nii...

Miks ma Veidemanniga jonnin?

2008-02-26T20:42:00.001+02:00

Oli juhus kirjutada Ekspressi aastapäevaeelse numbri juhtkirja - mis oli kollektiivne, no ehk kümne inimese pingutus - üks lause. Vist ütlesin, et:
"Üldse ei tahaks enam kuulda veidemanlikku lõpmatut kultuurimuret ja õudset hala eesti rahva või keele väljasuremise pärast."
Mitte et sel teemal muretseda ei tohiks, aga ma pean seletama, miks ma tõmbun Veidemanni tekste lugedes näost punaseks. Minu jaoks on prof. V ikka tõeline prof. Nuttjahala. Tema traagiline poos ja ülespuhutud paatos iseenesest juba ajavad vihale. Negativism ja hüsteeriline mure; ja samas erapoolik ettekujutus Eestist ja maailmast. Pühadusest ja rituaalist ja millest veel. Masendavad klišeed. Kirjanduse muutmine millekski Lenini mausoleumi sarnaseks. Mitte et V. poleks kunagi oluline kriitik ja peatoimetaja olnud, aga see muudab praeguse, Postimehe ja professoritiitli najal toestatud ulgumise veel nõmedamaks.
Noh, nüüd saime siis vastulöögi; ja samas vaimus kui ikka.
http://www.postimees.ee/260208/esileht/arvamus/313840.php?rein-veidemann-suu-laulab
ja ikkagi, raiuge või tükkideks, ma tahan olla optimist. Mitte et kõik oleks hästi, aga ma ei taha lakkamatut halamürgitust. Tegusid rohkem, halisemist vähem, hr professor!

ps
Sõber T kirjutas umbes 10 aastat tagasi umbes samasuguse mõtteavalduse ühe V loo peale ja see ilmus Areenis. V, kunagi Vikerkaares demagoogiavõtete leksikoni avaldanu vastas Päevalehes labasevõitu repliigiga, kus kasutas väljendit "Keegi T" - vrdl vene keeles kunagi levinud solvanguga "njekii" tundmatu, mõttetu isiku tähenduses. T oli hetkel minu arust Areeni peatoimetaja. Ei mõtle hierarhilistes kategooriates, kuid V. on masendavalt erapoolik ja sallimatu küll; ja praeguseni...

Harilik pliiats

2008-02-19T21:30:00.000+02:00

Vene Esquire on mu lemmikajakiri. Totaalselt erinev oma briti ja USA vendadest, mis on korralikud pintsaklipslasteväljaanded, skemaatilised ja ebaideoloogilised, välja arvatud tarbimine kui idee.
Vene Esquire on ideeline, irooniline, lajatav, naljakas ja visuaalselt efektne. Pigem mustvalgeid pilte eelistav ja jube hea trykikvaliteediga. Kasutab ingliskeelsete Esquirede materjale, kuid on siiski väga iseseisev, vene kultuuri keskne. Ei karda vanainimesi, nt viimases numbris on intekas 90se lavastaja Juri Ljubimoviga. Ei ole popkultuurileht, pigem midagi klassikat ja traditsiooni glamuurselt esitada suutev.
Ja poliitiline. Antiputinlik. Selle aasta esimene number koosnes vaid vene kultuuritegelaste portreefotodest, kõigil käes loosung klassikatsitaadiga, mis nende arust kirjeldab olukorda riigis. Manifest!
Viimene number räägib jälle muust ja tavalisest, kuid kõik pildid on teostatud hariliku pliiatsiga. Osa on illustratsioonid, osa fotode ümberjoonistused. Reklaam mõjub selle halltoonidemaailma kõrval igava ja labasena.
Lugejakirjad küsivad kogu aeg, miks neid veel kinni pole pandud.
Ma näen siin äärmuslikku ja kaunist loomingulisust, mitte tootmist. Kas Eesti ajakirjad, mis kuuluvad mõnda rahvusvahelisse ketti - hei, Cosmo, AutoBild, TM, Lilit, Playboy ja kes veel, saaks midagi vastu panna? Või ei lubata? Pigem ei suuda... Ja kohapeal väljamõeldud ka ei suuda, ka Muusa on ikka üsna formaalne ja kodukootud...

Kuri masin...

2008-02-18T16:25:00.000+02:00

... oli Nik Bärtschi Ronin eile õhtul Rock Cafes. ECM on väga austusväärne plaadifirma, kuigi minu jaoks vahel liiga ilus ja ettearvatav. Aga rohkem kuulates leiad rohkem. Eilne oli tõega kuri ja äge, mis sest, et võitluskunstiharrastajapianistist bändijuht svengrünberglikult aina naeratas. Basskitarr, bassklarnetid (enne ma teadsin, et didgeridoo on ainus inimesest pikem puhkpill, aga võta näpust) ja kaks trummarit mängisid klaveri(mida aegajalt ka trummipulkade ja kätega valedest kohtadest piinati) abiga midagi, mis oli tõesti nagu hübriid James Brownist ja Steve Reichist, reeglina ülidistsiplineeritud ja jazzis liiglevinud sisuta soolosid vältiv, samas virtuoosne. Vahepeal oli paar lugu, kus pinge imelikult vaibus, selline reichiliku sambakarnevali idee tekkis mul. Lisapala nende eelmiselt plaadilt, mis mul kodus olemas on, oli jällegi efektselt kuri. Minu jaoks parem kui prantslaste Song for Tarkovsky reedel...

Tagasituleku põhjused

2008-02-15T14:08:00.000+02:00

Vahel lihtsalt on nii, et mingi asi sunnib tegutsema. Näiteks tagasi tulema oma blogisse, mis vedeleb kuskil elektroonilise tolmukorra all ja näeb välja nagu muuseum ehk surnuaed.
Mind sundis seda tegema tänases Sirbis ilmunud Kristjan Mändmaa artikkel raamatukujunduse seisust. Kristjan on suur ja hirmuäratav ja saab seetõttu ütleda välja asju, mida paljud on mõelnud, aga keegi ei riski öelda. Iga vähegi asjast teadlik inimene näeb staarkujundaja Tiit Jürna tüpograafilist võimetust, aga keegi ei öelnud seda tänaseni välja. Jne.
25 kaunima (rumal, rumal nimetus!) raamatukujundusvõistluse muutumine kes aias-stiilis keskpärasuse ja eriefektide peoks on ka aastaid näha.
Äitäh!

Toomas Vint kui...

2007-10-21T19:43:00.000+03:00

... minu lemmikkirjanik?
Võibolla. Aga teisi samahäid eesti kirjanikke oli ja on ka. Aga siiski.
Mati Unt oli lai ja kõikehaarav ja lobisev ja kosmiline.
Jaak Jõerüüdil ja Toomas Liivil ja Juhan Viidingul ja Vaino Vahingul on luulejuppe ja proosatekste, mida võid une pealt deklameerida. Ja nii edasi, ärme väliskirjandust puutume.
Aga ma tahtsin juhtida tähelepanu Vindi uuele raamatule. Pole veel kuskil päriskriitiku arvamust selle kohta lugenud, ja peab see siis üldse korda minema? Siin, rahvapärases blogimaailmas?
Minu arust on äsjailmunud romaan "Mäluauguga naine" üks vingemaid asju viimase aja eesti kirjanduses. Banaalselt kõlab, see "vinge", eks?
Aga see on nii. See on ühtpidi tüüpiline Toomas Vint; lapsepõlvekomplekside kirjeldus, seksuaalkomplekside kirjeldus, keskkonnakirjeldus ja uue teemana nõuka ja arnoldrüüteliku, rahvaliitliku põlvkonna eneseõigustuste kirjeldus; ja siis ootamatu kiirmontaaž ja filmilikkus.
"Nagu suur isane kala akvaariumis", teos noorkunstniku keerulisest elust, mis oma valgusekirjelduste ja atmosfääritajuga mind kunagi kaugetel 80ndatel lummas, oli umbes neli kords aeglasem vist? Või ei?
Aga nüüd on meil tegemist peaaegu koha ja aja ühtsusega. Thrillerlik story pintsaklipslase kohtumisest mõnevõrra vanema maanteekraavi visatud naise ja tema nõukapõlvkonnast pervomehega mängitakse läbi uskumatu filmilikkusega. Kiirus, täpsus, teravus, tegelikkus. Ikka selles atmosfääris, mida Toomas nii suveräänse täpsusega kirjeldada suudab.
Kadedus lugedes... kui ma natuke rohkem oskaks, ma kirjutaks kohe sellest filmistsenaariumi; ja see oleks hulga hullem kui tüüpiline eesti filmi stsenaarium. See oleks eesti vastus David Lynchi "Inland Empire'"le, ausalt... OK, karskem ja natuke selgem, aga ka Vindi raamatu protagonisti jaoks jääb lõpus palju selgemaks üks Joel Sanga luuletus kui temaga tegelikult kevadel vanemate talumajas juhtunu.
Ja ma ei tea, kes nende rollidega hakkama saaks. Aga see film tuleks ette võtta.
Või lugege ja vaielge vastu.

Abitare, remixed

2007-10-16T21:31:00.000+03:00

Vahepeal oli see oluline Itaalia disaini-arhitektuuri-kunstiväljaanne kadunud siit. Siis tuli tagasi, kallis ikka. Kunagi tellisin teda. Ja siis mitte.
Ja nüüd on kõik muutunud, ajakiri on tagasi, kaanel ühe Bordeaux' villa koristajatädi. Uskumatu kaas! Ok, see on Rem Koolhaasi projekteeritud villa ja feature kirjutab high-tech-maja edasisest saatusest, kuid uskumatult ajakirjandusliku võttena läbi sama koristaja pilgu!
ja muud asjad, ammusurnud klassiku Julio Cortazari reisikiri prantsuse kiirteedest 70ndail... ulmekirjanik Bruce Sterlingi kirjeldus maskeerimisvõrgu all elavast majast... neegrite omavaheline debatt aafrikapaviljonist Veneetsia biennaalil... grupi kunstikriitikute sotsioloogiline analüüs nukrast pildist, mis kujutab vana poola naist lilli müümas... ruumilavastused Tennesse Williamsi ainetel, pikkade tsitaatidega...

Uskumatu uuendus. Jube elus ajakiri.

PM24

2007-10-14T10:57:00.000+03:00

Sõitsin hommikul rattaga. Küla oli tühi, nägin umbes kolme autot, külavanemat ja maanteel jooksvat eelmist rahandusministrit. Lombid kergelt jääs, lootusetult ilus sügishommik. Eilne tuul on ühe sirelit meenutava vitsa maha murdnud aias. Puuriida pealt on eterniiditahvlid ära lennanud. Hakkasin kuulama kaht järgmist plaati.
Roisin Murphy, "Overpowered". Eelmine, Matthew Herberti produtseeritud plaat oli parem, tundub. Aga see on disko ja ses on oma väärtused. Murphy on suur artist, tundub, suurem kui ilusaid klisheesid taustaks kuhjavad produtsendid. Kes ütles, et see on plaat, mida Madonna oleks tahtnud teha, aga pole suutnud?
Radiohead, "In Rainbows". Üks eesti muusikakriitik maksis selle eest 99 krooni, et luua sümboolne sild bensukais müüdava tümaka ja intellektuaalsuspretensioonis britibändi vahele. (Kes ei tea, siis seda saab netist osta iseenda valitud hinna eest...) Ma ei ütle, mis ma maksin, ma olen kooner, muusika suhtes rikuvad mind tasuta promoplaadid ja mälestus piraatplaadinduse aegadest, mil ostsin kokku pöörase kogu asju, mida legaalselt polegi võimalik saada.
Aga ma ei oska Radioheadist veel kirjutada. Nagu hea ja nagu klišeelik; ja vahel kohutavalt, lõikavvalusalt ilus.

PM 23

2007-10-12T11:33:00.000+03:00

Robert Wyatt, "Comicopera". Friiklikum ja veidram kui eelmine, kohati väga liigutav, kohati ehmatavaid sounde - nagu sämplitud Brian Eno häälest mörinat tekitav "enotron" näiteks. Ei ole ei koomiline, ega ooper. Lõpuks lülitub Wyatt ümber itaalia ja hispaania keelele, lõpulooks 65. aastast pärit Che Guevarat ülistav samba! Uncuti intervjuust selgus, et peale selle plaadi valmimist jättis Wyatt joomise maha, aga kommunist on ta ikka.
Burnt Friedman, "First Night Forever". Saksa elektrooniku katsetused poplauluvormis. House'ilikud vokalistid ja jamesbrownilikult prööskav juba vanem kunstitegelane ja 70ndate kommuuniaktivist Theo Altenberg. Ebaühtlane, kuid huvitav, just soundilt.
Scott Walker, "And Who Shall Go To The Ball? And What Shall Go To The Ball?". Mõni mees võib endale pöörasusi lubada. 4osaline kammerorkestriteos elektroonikaga, loodud tantsuetenduse taustaks. Kohati huugav, kohati leidlik. Walker suud ei ava, tema halisemine jääb kuulmata. Antakse välja vaid 2000 Vaughan Oliveri kujundatud plaati ja siis kustustatakse 4AD kataloogist. Veidrikud on lahedad.

Tagasi

2007-10-07T20:33:00.000+03:00

Ühel hetkel hakkad tagasi blogspotti tahtma.
Mingis mõttes hakkab kõik paremini minema, kuulatagu vaid Joni Mitchelli uut plaati; tema hääl ei kähise enam; ei sära ka, kuid see on siiski jube hea plaat. Vana inimesena soovitan.
Ja Sügisballist tahaks kirjutada. Veel ei oska. Aga tahan, väga. Ma olen alati arvanud, et see on tekst, millest TULEB film teha.
Need vaated Lasnamäele. See lumi ja/või vihm, mis sajab ühel hetkel filmi keskel kolletavatele puudele ja taustaks sõidab Laagna teel Maardu lõõtsabuss. Ma olen seda oma aknast näinud aastaid. Filmikunst ühendab üldistuse nimel asju, U.M. korterist, kus suur osa filmist tehti, ei näe seda vaadet. Minu endisest korterist nägi, aga sealt jällegi ei näinud linna.
Ja nüüd on see nostalgia, mida kinoekraan käivitab...
Ma elan nüüd justnagu maal, totaalselt eemal (no 5 kilomeetrit:)) sest keskkonnast, mis filmi lõpus vähemalt nägi välja jubedam kui tegelikult... või siiski?
Suur Lasnamäefilm, sest võiks arhitektuuriajakirja kirjutada. Ausalt.
Ja jutt ole üksindusest ainult, jutt on ka harjumuspärasusest/nõukast meis enestes. Jutt on meist enestest. Jube halastamatu, jube ilus seepärast.

Ü või Y

2007-06-25T17:52:00.000+03:00

Ma ei ole filoloog, kuigi olen kunagi lugenud küll artikleid keeleuuendusest ja y ja ü probleemist. Mõte õigekirjutuse personaalsusest on mulle väga meeldinud, aga ma tean, et see ei meeldi keeletoimetajaile, kellest staarimad kipuvad vahel lausa oma isiklikke reegleid konstrueerima, ükskõik, kas need toetuvad mõnele ÕSi tõlgendusvõimalusele või isiklikele (kinnis)ideedele. Üldiselt on eesti keel ikkagi üsna korrektne ja normeeritud, kui online-toimetuste uudistesõnastused ja pealkirjad maha arvata...
Johannes Aaviku ja Uku Masingu imetttegev täht y aga kummitab. Harva, kuid siiski. Ja eri tugevusega, näiteks luules on see teatud vähemusliku traditsioonina täiesti normaalne. Ka poolilukirjanduslikus, personaalse vaatega kontserdiarvustuses ajakirjas Muusika võin seda põhjendamatusele vaatamata taluda. Kuid moodsasse klassikasse kuuluvate luuletuste tõlge?
Jah, ma räägin Richard Brautigani äsjailmunud valikkogust Lauri Sommeri tõlkes. On need tõlked sedavõrd kaugel originaalist, sedavõrd lähedal tõlkijale, et see oleks lubatav? Ausalt, mind häirib seose puudumine minimalistlike, tabavate, ilmselt hästi tõlgitud värsiridade, 60ndate-70ndate USA ja Eesti eelmise sajandi alguse keeleuuenduse friiklikuma, tööle mitte hakanud otsa vahel.
Egomaniakaalsus? Suurushullus? Et olen sama võimas ja iseseisev kui Uku M? Vabandust, see ei ole isiklik rünnak, mul ei ole au Laurit tunda. Ma räägin lugeja positsioonilt.
Ja kus on muidu nii hoogsad keeletoimetajad, kes on nii kindlad, et Internet näiteks on suure tähega? Mis indulgents on Lauri Sommeril oma privaatkeelekasutuse kasutamiseks, kui üldiselt kehtib ikkagi normeeritud keelekasutus?
*
Aga mis ma sõiman. Mul on parem idee. Hakkax ks-i asemel x-i pruukima? Lisax klassik Mercale saaxin toetuda ka tuhandetele sms-i ja msn-i kasutajatele, ex? See olex juba jõud...

"Luuletus" BB ja M jaoks

2007-04-26T18:45:00.000+03:00

Tühermaal autojuhid kipuvad avama pakiruume.
Kulunud kummid ja maieiteamisjälkus kukuvad maha.
Tolm vihiseb tuulega mööda asfalti; ja me ei tea, kuhu
ta jõuab. Ja miks ma tahan kirjutada klaasikildudest?
Kevade teravus, jah. Või mitte.
Pigem vastupidi, pehmusest rääkida?
Jah, pikk paus, vaikimine, pehmus...
Pilv Viimsi kohale. Pehme pilv.
Kõik jääb tasa.

Eks ta ole

2007-04-12T14:24:00.000+03:00

When the last living thing
has died on account of us,
how poetical it would be
if Earth could say,
in a voice floating up
perhaps
from the floor
of the Grand Canyon,
It is done.
People did not like it here.

See olevat Kurt Vonneguti luuletus tema viimase raamatu lõpust. Eks ta ole.

Vanaema juurest tagasi

2007-03-25T13:19:00.000+03:00

Ma pole varem nii palju mõelnud, missuguseid kannatusi elab autor läbi oma näitemängu esitamise ajal. Reedel mõtlesin. Mitte et Rakvere teatri variant minu segasest teatritükist "Vanaema juures" oleks kuidagi hirmutav või halb olnud. Vastupidi, palju tekstis olnud segasusi olid lahendatud, lisandunud olid mõned trikid ja ideed, mõnest monoloogist oli saanud dialoog. Ülllar Saaremäe ja trupp olid teinud head tööd, ausalt.
Samas, ega ma seda atraktsiooni kõigile ei saa soovitada. Liiga segane, räme, rõve, sentimentaalne ja uduse süzheega. Inimesed käivad ju teatris reeglina muudel põhjustel kui langeda segasuse, karjetelaviini ja heal juhul lõpus kokku saava teatripuzzle ohvriks?
Nagu ütles näitetükis hiilgerolli teinud Toomas Suuman: eesti teatril on neli probleemi. Näitekirjanikud teavad, kuidas kirjutada. Lavastajad teavad, kuidas seda lavastada. Näitlejad teavad, kuidas mängida. Publik teab, kuidas vaadata. Lõhu palun veel natuke midagi, palus Suuman, sina ju ei oska näidendeid kirjutada...
Sel hooajal tükki ilmselt Tallinnas ei mängita, nii et julged on oodatud Rakverre.

Vabandust, Eino B.

2007-01-03T22:41:00.000+02:00

Nägin neid plakateid jah. Näod, kuhu on Photoshopis või siis grimeerijakäega kantud sinimustvalged triibud. Tubli agentuur või tublid näomaalijad ja fotograafid, vahet pole. Ilupildid bussiootajaile tagajärjeks. Justnagu normaalne ja rahvuslik, eks.
Aga ma plahvatan. Lapsepõlves oodati, millal Eino B Reklaamiklubis või Meelejahutajas sõna saab, mis ta ütleb ja nii edasi. Kui terav võis mingi Arkadi Raikini teksti kohendatud tõlge olla? Oli terav jah, võimaluste piirides.
Klassik, mis sest, et me teame, et ta ei ole enam nii terav juba puhttervislikel põhjustel; ja siiski. Misk ta peaks kandideerima Riigikokku? Miks ta ei võiks tegeleda oma teatriga?
Miks mõtleb mingi kuri parteigeenius ikka sellest, kuidas tuntud nimega lolle püüda?
Teised parteid teevad sama, aga see on ropp nii ehk nii. Ja Keskerakonna baskinivägistamine on rõveduse poolest esireas. Väkk.

Georg vs tättend

2007-01-02T22:53:00.000+02:00

Nii, isegi mina vaatasin aastavahetuse telesaateid! Kui palju sa ikka süia, juua ja netis sobrada suudad, lõpuks jõuad ikka teleka ette sel õhtul?
Neid, mida jupphaaval nägin, pold palju, fragmendid Kanal 2 Kustuva tulukese eestiversioonist, ETV pooltraagiline nostalgiaspüherdus ja miski, mis tuli TV3st, mida oli igav vaadata, aga mida pärast kiideti.
Ja järgmine päev kuulsa režissööri Nügase uue tättendi esilinastusega teles.
Ja järeldused:
a) Tee, mis tahad, aastavahetuse telekavad on ikka viletsamad kui kunagi. Vist.
b) Ja see on paratamatu, aga kes sest aru saab? Kes saab aru tähenduste kustumisest? Sellest, et tegelikult oleks hea söök ja isegi jook olnud parem aseaine?
c) Ja "Meeletu" kuulub ilmselt eesti filmide halbuse edetabeli Top10sse, vaatamata paarile heale näitlejatööle (Vannari, Raimo, Taalmaa ja anonüümsed külainimesed, kes olid enamuses vist täiesti päris)
d) Minuarust käsitlesid kriitikud "Meeletut" Linnateatris kui midagi tõsist "vaimsete" otsingute ja ajastu painajate teemal. Film - mis sest, et aegajalt piinlikult võlts - aga rääkis kurba ja lihtsat lugu ärimehe hulluksminemisest...
e) Küsisin psühholoogiharidusega kolleegilt, kas see lugu võiks tõega seostuda. Ta rääkis algul, et no ega ei väga... et kõik lihtsalt tahavad maale ja puhata. 20 minutit hiljem oli tal olemas nimekiri hulluksläinud ärimeestest, delikaatselt tema teada siiski.
f) Või New Age? Lootus millelegi päästvale, ülevale, ilusale?
g) Või lihtsalt lihtsus? "Meeletu" oli lihtne lugu, aga liiga, liiga lihtne, et kunst kuidagiviisi olla....
h) Mis teha, aga kui rääkida tõsistest teemadest ja eksistentsiaalsetest probleemidest, siis uueaastavarahommikul näidatud muusikal "Georg" oli kordi tõsisem ja eksistentsiaalsem kui "Meeletu", vaatamata jämekoomikale, karudele, veeloomadele, kitshile ja mis seal oli...
Ma nägin lugu inimese traagilisest konfliktist maailmaga ja harvatalutavat, lahendamatut, nutust õudu, mis sest, et pealtnäha oli kõik jant... See ei pruukinud olla lugu Georg Otsast, muidugi, aga see oli kurvalt tõsine lugu, erinevalt "Meeletust", mis jääb odavate ja rahvapäraste klisheeideede tagatuppa...

Pimedus. Tuled teispool lahte

2006-12-30T22:43:00.000+02:00

Sakamoto&Sylviani "Forbidden Colours" on ju hea lugu praegusse pimedasse tühikusse? Mulle tundub nii. Vaatan aknast merele, mida tegelikult ei näe, näen Muuga sadama ja Kallavere tulesid hoopis. Kuskil siinsamas on siiski meri, pärismeri.
Kuskil on päriselu ja pärisinimesed. Jah, ma hakkasin tõsiselt mõtlema, kas Karul on mingit kohta või põhjust... Mitte et see kommentaator, kes palus endale otsa vaadata ja lõpetada, mind veenaks, aga siiski.
Ei pea, aga võib.
Head vana-aastalõppu ikkagi.

Lugeja haarab jõuluajal kaika

2006-12-30T14:49:00.000+02:00

Anonymous said...
Imestan mina koguaeg, et kes neid sinu jutte ometi loeb ja hindab. Ei ole ju võimalik, et keegi neid ei loe, ilmuvad nad ju ekspressis ka? Olen püüdnud süveneda, aga hullem veel, väga läbinähtavalt tühjad on. Vaata endale jõulude ajal nüüd hoolega silma ja.. lõpeta ära.
6:46 PM
Lugeja on rääkinud, äitähh.
Mida peaks tegema? Ma vaatasin endale hoolega silma jõuluajal, mis ikka veel kestab; panin vannitoas tuled põlema, vaatasin peeglisse, nägin üht tuntud nägu, ei enamat.
Mida lugeja tegelikult mõtles? Ei tea. Ilmselt talle ei meeldi, aga miks ta siis loeb? Eriti seda tühist netikolikambrit siin? Miks ta viitsib sõna võtta? Mina küll ei viitsi mõttetut blogi kommenteerida, ausalt. Ma lihtsalt kaon sealt leheküljelt.
Aga tore on. Võibolla pole kirjutamisel mõtet tõesti? Annaks karujutulahtri ära Martale ja Markole ja teistele tublidele inimestele? Või....?

Koalitsiooninõukogu metsas. Lastenäidend

2006-12-11T12:08:00.000+02:00

Ilmub Metssiga, õlal öökullitopis.
METSSIGA: Tere, lapsed! Mina olen metssiga Villu. Ega te oravat pole näinud?
LAPSED: (läbisegi) Ei ole! Oleme! Ei ole! Ei! Mida?
METSSIGA: No ju ta siis siin metsas oma käbi närib, lähen vaatama (vasakule ära)
Paremalt jookseb lavale orav.
ORAV: Tere, lapsed! Mina olen orav Andrus! Ega te siin metssiga pole näinud?
LAPSED: Sinnapoole läks! Oleme! Orav! Sinnapoole!
ORAV: Tšuhh! (vasakule ära, joostes)
METSSIGA: (Jookseb paremalt lavale) Uhh! Lapsed, ega te oravat näinud ei ole?
LAPSED: Sinnapoole läks!
METSSIGA: (jookseb vasakule, kaob)
Lapsed hakkavad sumisema, väike paus.
METSSIGA: (tuleb vasakult tagasi, lõõtsutab) Ei... tea... seal polnud kedagi... Meil pidi ju koalitsiooninõukogu olema kohe. (Öökullitopisele) Oli ju, Janno?
ÖÖKULLITOPIS: Reeturid ja vargad!
METSSIGA: Aga äkki on ta seal? (Hakkab sööstma paremale ja põrkab sealt just jooksuga tuleva oravaga kokku.)
MÕLEMAD: Ossapagan! (kukuvad pikali, öökullitopis lendab eemale ja hakkab ebamääraselt räuskama)

-Jätkub neljapäeval ajalehes!

Abiks ruumilavastajaile/Tango (Hommage a Mati Unt)

2006-11-30T23:06:00.000+02:00

No ega me aru saa, kus need inimesed tantsivad, kas nad tantsivad päriselt või mängult või peol või teatris. Jah, piduriides on nad küll, aga mis see tähendab? Me ei näe lähemalt, kas need on päris-piduriided või mingid viledakskulunud kostüümid. Ja miks nad tantsivad? Ja mis ruum see on? Miks me ei näe ruumi ääri ja servu? Mis pimedus see siin lohiseb? Ja miks seisab selle uduse ruumi keskel tulekustuti?
Me võime tantsijaid kirjeldada. Nad on kaks meest ja kaks naist; ja nad kontrasteeruvad. Üks mees on pahelise megastaari hoiakuga ja teine on mittemidagiütlev ja noor. Üks naine on üsna vana, kuigi glamuurne; ja teine on ilus ja noor.
Ja miks prožektorid laes liiguvad? Miks jälitavad punased valgusvihud inimesi? Ei tea.
Ühel hetkel kisub see megastaari moodi mees järsku taskust väikese sätendava püstoli, jätab tantsupartneri abitult keskpõrandat hõljuma, karjub midagi poola keeles ja tulistab lakke või õhku. Hetkeline ehmatus, ja tango käivitub jälle. Nagu poleks midagi juhtunud. Nagu poleks midagi kunagi juhtunud. Nagu oleks see kõik normaalne. Kõik tantsivad edasi ja me ei saa kunagi teada, kas nad tantsivad päriselt või on see mingitliiki teaater või polegi siin vahet. Pikapeale vajub alla väsinud, tolmune eesriie. Kui publikut üldse oli, on ta juba garderoobis.

PM22

2006-11-25T21:24:00.000+02:00

Yusuf "An Other Cup". Kunagise mesihääle Cat Stevensi comeback 28 aastat hiljem vanema moslemina. Perekonnanimi Islam puudub igaks juhuks plaadikaanelt. Elujaatavalt elegantne muusika, vanamoodne, aga aus. Võibolla tõmbab kuulajat islami poole? Ühes laulus teeb kaasa teine kuulus moslem Youssou N'Dour.
Plague Songs. Kunstiprojekt, mis kajastab kümmet piiblist tuntud egituse nuhtlust. Igal laulul oma esitaja, The Tiger Lillies, Laurie Anderson, Robert Wyatt ja Brian Eno, Stephin Merritt ja Rufus Wainwright kuulsaimad neist. Scott Walkeri lugu pimedusest on eriliselt pervo, laulja haliseb ja talle vastab tavalisest poolteist korda kiiremini kriiskav gospelkoor. Hea.

Tõnis Kahu raamat valmis, peaaegu

2006-11-14T22:09:00.000+02:00

Jah, ma kujundasin seda. Lihtsast, võibolla algul jürikaarmalikult korralikult kujundatud esseekogumikust sai veider kunstiprojekt, näete kuu lõpus ise.
Missugused töökogemused, töökannatused... ja võibolla minu parim raamat.

PM21

2006-10-15T10:56:00.000+03:00

Czeslaw Niemen, "Czas jak rzeka. Zlota kolekcja". Kes mängis mingi aeg tagasi klassikaraadios Niemenit? Sealt sain ka teada, et Poola gunnargraps on juba vist paar aastat surnud. Üks väheseid Niemeni plaate, mida Varssavi suures plaadipoes üleeile üldse leida oli, 60ndate lõpule keskenduv best of. Slaavi soul oli olemas, tundub mulle.
Anjani, "Blue Alert". Nagu oleks Leonard Cohen surnud ja taaskehastunud oma õpilase/abilise/produtsendi beibartist Anjani kujul. Igav, ebakarismaatiline, aga hästi produtseeritud. Selline jazzilik. Cohen on produtsent ja kaasautor.
Ja see tundmatute bändide plaadihunnik on ikka vaid pooleldi kuulatud...

Jaki L ja tagurpidiperspektiiv

2006-10-07T16:56:00.000+03:00

Trummar on tavalises bändis see põhi, vundament või kandesein. Vahel lastakse tal soolosid mängida, et ta saaks oma osavust näidata; vahel ümbritsevad trummarid end hirmuäratavate löökpillihulkadega.
Eile KUMUs (kurat, miks siiski kolmandiku võrra tühjale saalile?) mänginud Cani veteran Jaki Liebezeit oli selle loogika järele natuke imelik. Koos elektroonik Burnt Friedmani ja saksofonistklarnetist Hayden Chisholmiga esitatu tugines Liebezeidi eripärasele trummimängule sedavõrd, et kõik oli nagu pahupidi pööratud. Nelja trummi (basstrumm puudus) ja kolme taldrikut mängiv vanameister oli alati esiplaanil, helipildis jäid teised alati kuskile varju, moodustasid taustamaastikke ja udusid, mille ees said krautrokkari metronoomid tiksuda. Ma ei tea, kuidas seda tehniliselt tegelikult tehti, osa rütme koosnes sämplitest vist.
Eriskummaline, monotoonne, minimalistlik, ikka huvitav.
Peaks siia uusi Praegu Mängivaid kirjutama, aga seda kõike on liiga palju. Kuulan nimelt läbi üht kontorist koju tassitud plaadivirna, mis tekitab üldiselt õlakehitust. Tundmatud bändid ja mitte liiga originaalsed... Viini kõrtsilaulja Louie Austeni plaat on vähemalt lõbus. Vanem gentleman, Sinatra impersonaator on järsku hakanud elektroonilisel taustal croonima; ja tagajärg on kas kohutav või väga hea vaheldumisi.
Ja Caetano Veloso "Ce" on suurepärane oma sirgjooneliste, peaaegu postpunklike taustadega.
Ja Lambchopi "Damaged"...

Estonia? Estonia kui uppuvlaevatümpsuhitt?

2006-10-01T21:46:00.000+03:00

Üks vanaldane vallaliini bussijuht mängib alati V2 peal Elmarit. Mitte just meeldiv, kuid õpetlik. Kust ma muidu teaks, et mingi kodumaine bänd Tape6 on teind laevahukuhiti "Estonia"? Ma tõesti ei raatsi kodus Elmarit kuulata.
Miks ma seda lugu varem kuuld pole? Ja kas ma seda netist ei leia? Seni ei leidnud.
Ja miks see algul täitsa tavatümps - korra tuli isegi Underworld, minu lemmik, meelde - lõpuks nii kodukootud piinlikhalaks muutub?
Nii palju küsimusi. Linki, palun, ma ei jõua oodata, mil see jälle Elmarist tuleb...

Blue Room lõpetab:(

2006-09-26T21:36:00.000+03:00

Ma ei tea, miks ma kuulasin viimased kolm aastat netist õhtuseks/öiseks töötaustaks saadet, mis oli BBC1 reaalses eetris laupäeva ja pühapäeva hommikul viiest seitsmeni. Post-clubbers, pohmakas, narkopohmakas, misveel... Pole ju minu teemad vist?
Või tean, seal mängiti muusikat, mis oli huvitav, uus, pehme, imelik... Ambient, folk, elektroonika, sentimentaalsus...
Midagi, mida enam ei ole. OK, saatejuht Rob Da Bank saab uue pühapäevase saate vist...
Kuulake viimaseid järelejäänud signaale...
http://www.bbc.co.uk/radio1/blueroom/index.shtml
kuni järgmise laupäevaööni.
Selline ongi tegelikkus.

Paranoialehe teadlikult valetava päätoimetaja ohud

2006-09-18T20:54:00.000+03:00

Kui ma oleks Allan Alaküla, siis ma oleksin praegu Tallinna lennujaamas; ja suhteliselt närvis. Sealt saab ikka veel igale poole lennata; ja Eesti Vabariik ei nõua endiselt väljasõiduviisat. Ma muljuks piletit peos ja ootaks, millal Estonian Air, Lufthansa või Easyjet mind ometi kuhugi viib. Süüdistused rahvustevahelise vaenu õhutamises, antisemitismis, lihtsalt valetamises, solvamises, ohtlike paranoiateooriate vastutustundetus levitamises põleks mu pea peal vaikse krabinaga.

Inimeste peale mõelda

2006-09-04T19:50:00.000+03:00

Just sattusin täitsa kogemata leheküljele palvekett.blogspot.com ja tardusin ehmatusest: minu kunagise üliõpilase Danieliga on õnnetus juhtunud, tema eest palutakse.
Ma sattusin sinna leheküljelt, kus irvitati mingi liigdetailse palve üle.
Kurat. Käige sinnasamusesse. Palvetamine on eraasi.
Ei, ma ka arvan võibolla, et palvetada tuleb äkki teistmoodi, aga kes olen mina, et seda küsida? Jätame inimestele võimaluse teha nii, nagu nende usk soovitab. Ja neid on palju ja mul on Danieli pärast hea meel. Et tal on sõpru, kes teda aidata püüavad.
Ma püüan ka, nii, kuidas mul, mittekiriklikul tüübil see korda läheb.
Saa terveks, niipalju kui sa vähegi suudad. Suudad ikka. Suudad.

Kuraatori elust

2006-08-19T10:30:00.000+03:00

...klaasist ekspositsioonikastid kaaluvad umbes sada kilo! Teist kasti tõstes kiskus parem käsi krampi ja kast libises vaikselt maha, miskäigus üks sisemine klaas pooleks läks. Neid objekte ei saanud välja mõelda inimene, seda pidi tegema disainer, kes kujutas ette, et kord kunstesemetega täidetud, jääb see metallist ja paksust klaasist kummut aastakümneteks, kui mitte sadadeks muuseumihämarusse paigale.
Aga ei jää. Neid tassitakse ikka muuseumi õuelt kuurist saali ja tagasi.
Ja järgmisel päeval hõõrusin sama käe villi ja katki, püüdes plastist riputusliiste saagida noaga, mille tegelik eesmärk on veinipudelitelt hõbepaberi eemaldamine!
Kuraatori töö on mitmekesine ja huvitav, eriti kui tegemist projektiga, mis on tekkinud väljaspool kunstihoonete&muuseumide seltskonda tegutsevate inimeste peades. Saad ise kõigele peale maksta. Maksadki, sest näitust teha on tegelikult ikka väga tore.
Siiski, "Ajast ees", näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kultuuriväljaannete kujundusest Eestis 1970ndail on eilsest edukalt avatud. Tulge vaatama.

Surm tantsupõrandal ehk suvi Rios

2006-08-11T19:19:00.000+03:00

See on katke ühest näitemängu imiteerivast kunstiprojektist, dialoogi autoreiks kuulsad eesti maalijad Jaak, Kaido, Marko ja Urmas, kirjapanijaks ja toimetajaks Jakob K.

- Üks asi on siis olemas. Peaks loo kokku panema. Noor kajakas Marko ja liba-rohu juht Tirts moodustavad paari ja siis sündmus on selline, et voolukatkestus diskotrafoalajaamas pakub võimaluse hüään Tiinal Mussolini kingitud lepatriinuga kleidis nagu... nendega kokku saada ja siis see liba-rohu-juht Tirts üle lüüa. Voolukatkestuse käigus saab see noor kajakas Marko surma.
- Tal seiskub see südame... no see...
- Stimulaator? Jah.
- Voolukatkestuse käigus seiskub kajakas Markol südamestimulaator ja hüään Tiina saab siis selle rohujuht Tirtsu endale... aga mida nad siis sedasi edasi teevad? See peaks välja viima afterpartyle: peied kooli käimlas
- Jah...
- Milline paar see on, Tiina ja liba-rohu-juht Tirts?
- Kena paar.
- Ilus paar.
- Ilus jah.
- Ilmselt jah.
- Nad lähevad minema siis peale voolukatkestust.
- A mis nad seal enne tegid?
- Diskol olid.
- Diskol kajakas Markol jäi süda seisma. Mõni asi, nemad lähevad minema.
- Nii lihtsalt lähevadki?
- Kurvalt...
- Markol jääb süda seisma ja ta kukub...
- Kurvalt lähevad.
- Turvamees viskab välja selle paari, sest arvab, et nad tegid sellele kajakas Markole midagi, et ta kukkus maha.
- See lugu saab loomuliku lõpu. Pinge oli õhus, aga...
- Lähevad kerge südamega minema, olukord on lahenenud. Juhtus nii või teisiti... Nohisesid seal üksteise peale. Siis üks nohises ja suri ära järsku.
- Et siis toimus voolukatkestus, kajakas suri ära, kajakalt keppi enam ei saa. Läkski teise juurde.
- Hüääniga minema.
- Tegi ühe tantsu veel, pimedas!
- Ilma muusikata, voolu ju ei ole.
- Ja siis lähevad peiesid pidama kooli käimlasse...
- See on kajaka matuste afterparty.
- Surm on surm!
- Siis on matused kooli peldikus.
- (kerge õõvaga) Topivad potti?
- Jah, ja peied ka sealsamas.
- Afterparty pärast, ja siis nad kepivad.
- Afterparty ajal tuleb vool tagasi.
- Vool tuli tagasi, võibolla nad läksid sinna diskotrafoalajaama tagasi, õnnelikult.
- Ja on siiamaani seal.
- Ilmselt.
- Tüüpiline aleviku lugu...
- Väikelinna koolipidu, peolugu.
- Ja nimed on väga tüüpilised väikelinnale. Hüään Tiina näiteks.
- Mussolini kingitud kleidis!
- Hahhahhahaa!
- Alevis on see muide tavaline. Kust said kleidi? Oh, Mussolini kinkis.
- Kes sa oled?
- Kajakas, noor kajakas.
- Marko olen.
- Mis teed?
- Laon müüri.
- Tegijad mehed on kõik.
- Kes sa oled? Ma olen hüään, Tiina on mu nimi!
- Ähhhahhaa!

Pesapallikurikas kui rahvuslik spordivahend?

2006-07-31T23:11:00.000+03:00

Tulin umbes kaheksa paiku Hansunõmmes (Viimsi valla idaserv. üleminek linnaliinilt vallaliinile) bussist maha. Midagi oli imelik. Peatuse ümber tungles rahvahulk, ehk kokku kolmkümmend noort. Tüüpiline kogunemis- ja sotsialiseerumiskoht, eks? Aga... Nagu noorte mitteformaalsus ikka, kuid...
Ma nägin vähemalt kahe poisi käes pesapallikurikaid. Miks ? OK, kindlasti mängib mingi sada inimest Eestis vabal ajal pesapalli, aga miks käia vastava massiivse jurakaga õhtusel ajal avalikus kohas? Ja kas pold äsja mingi uudis Kesk-Eestist?
Ja siis küsisid mingid tüübid teistelt peatuse ümber tunglevatelt tüüpidelt: a kas te olete kohalikud?
Viimane kinnitus ideele, et ka Viimsi vald on tegelt olemuselt proletaarne wannabe- maailm.
Lõpuks hajus seltskond laiali, aga siiski.
Me oleme maamatsid, me pole isegi mitte euroopalikud proletaarlased üldjuhul.

PM20

2006-07-19T22:55:00.000+03:00

Robert Fripp. Love Cannot Bear. Live in USA

Augusti lõpus mängib Fripp Eesti kirikutes midagi umbes sarnast. Pärdilikku võibolla. Ilus. Või olen ma lihtsameelne, kui ma nii kirjutan? Massiivsus ja emotsioon ja samas mingi üle inimeste vaatav pilk kuskilt kõrgelt, mingi võõrandatus inimlikkusest või lähenemine millelegi enamale.
Tulge ja kuuulake, palun.
T 22.august 19.00 Tallinna Pühavaimu kirik
K 23.august 19.00 Pärnu Eliisabeti kirik
N 24.august 19.00 Haapsalu Lossikirik
R 25.august 19.00 Viljandi Jaani kirik
L 26.august 19.00 Tartu Jaani kirik

PM19

2006-07-03T21:26:00.000+03:00

X-Press 2, "Kill 100".
The Musicu Rob Harvey lauldud lugu jätkab sama, mida selle projektibändi külalistena tegid David Byrne ja Kurt Wagner. Ootamatusi. See on eelmistest erinevalt kohutavalt kurb lugu. Kujutate ette kohutavalt kurba tantsulugu? Või lihtsalt tõsist? Mina enne ei.
Ja see, kuidas vihjamisi paar korda jõutakse hoopis Donna Summeri surematu "I Feel Love'"ni, see pole vist sämpling, see on vist tsitaadi piiril rütm- ja soundikasutus, on kohutavad kulminatsioonid. Mu puuduv muusikaharidus küsib, kas mitte ei vahetata helistikku, et elada paarkümmend sekundit kuskil mujal, kus on hoopis teine valgus, hoopis teine olek. Või lootus, et on.
Aga ega seda enne 14. augustit mujalt vist ei kuule, kui BBC 1 Blue Roomist. Otsige üles, ei kahetse. Vist annab leida
http://www.bbc.co.uk/radio1/blueroom/index.shtml

nii laupäeval kui pühapäeval. Kui muud ei viitsi kuulata, siis 5 või 15 minuti kaupa saab kerida...

Angst. Horror.

2006-06-27T23:21:00.000+03:00

Kõigepealt jääb su kolleeg, keda oled alati pidanud kõiketeadjaks ja prepressigeeniuseks ja geniaalseks installijaks ja universaalseks spetsialistiks rongi alla. kõik, surnd. võid aint oletada, mis tegelikult oli, aga i saa teada. iial.
Siis...
/ei kirjelda vahepealseid emotsioone/
saab sinu lemmikprodutsendi Trevor Horni abikaasa Jill Sinclair poja lastud õhupüssikuuli kaela ja on reanimatsioonis.
jube aeg.

Kellekski teiseks

2006-06-19T12:13:00.000+03:00

Kui Martin päevavarju alla jõudis, olid Egon ja Sten juba esimese õllega lõpu poole jõudnud. Nende ümber lõõtsus Ida-Euroopa vineline palavus ja päevavarjust oli vähe kasu. Kohe ilmus kelner, tõi uued õlled ja kaks praadi.
"Ma tahan ka süüa," ütles Martin ja näitas näpuga menüüst mingit kalatoitu. Kelner noogutas lahkelt ja kadus. Pooeliolnud jutt läks edasi.
"... sitasti, ikka sitasti," pobises Sten.
"Sovjetid, sovjetid," ütles Egon.
"Ma ütlesin teile, et slovakid on regiooni turu hõivanud ja keegi kurat ei taha meie palkmaju. Mine jah Tuulasse oma samovariga!"
"Kurat, nad ju isegi ei saa aru, mida me pakkusime. See vunts, see peamees küll ei saand. Mis sest, et ma rääkisin vene keelt." Egon näis oma keeleoskuse üle uhke olevat.
"Eks ta ole," ütles Sten ja vajus tooli seljatoele.
"Ülelüldse, ma tahaks keegi teine olla," alustas Egon jälle oma kinnisideelist juttu." Ma tahaks näiteks kunstnik olla."
"Sa ei oska ju joonistada," torkas Sten.
"Siis ma võiksin disainer olla," ütles Egon ja pistis suhu järjekordse suutäie juustu ja singi sisse mässitud grill-liha.
"Mis sa arvad, et ma nii väga tahan palkmajatootja juhatuse liige olla. Sellise tootja, kellel läheb välisturul üha sitemini?" küsis Sten peaaegu kurjalt. "Aga mis ma ikka teen muud."

Neljapäeval läheb lehes edasi...

PM 18

2006-06-09T18:59:00.000+03:00

Elvis Costello&Allen Toussaint, "River in Reverse".
New Orleans ja see, mida vanasti, nii 40 aastat tagasi r&b'ks nimetati. Veenev.

Matthew Herbert, "Scale".
Missugune popalbum. Kõige kättesaadavam tavakuulajale senistest hullu geeniuse töödest. Dani Siciliano tõestab end hea ja tundliku lauljana.

Scritti Politti, "White Bread, Black Beer".
Green Gartside, postpungi ja ilusteva 80ndate popi veteran teeb lõplikult ühemehebändi ja langeb sentimentaalse igisemise küüsi, kuigi samas on siin ka hiilgavaid leide ja meeldejäävaid kujundeid. Ebaühtlane...

Zero 7, "The Garden".
Midagi, mis on siin sentimentaalsetel kaalutlustel. Aga Joe Gonzalese lauldud "Future" on üks viimase aja ilusamaid laule. Ses kategoorias, mille ilu sa ei saa ratsionaalselt põhjendada...

Cheikha Rimitti, "N'Ta Goudami".
Äsja umbes 83selt surnd Alzheeria rai-ema viimane plaat. Moodne küll, klisheelike elektrooniliste soundidega, aga missugune jõud! Jumal küll.

Ühistegevuse viljad

2006-05-07T16:56:00.000+03:00

- Tere. Kas te teate, et see on eratee ja kuna te ei ole meie ühistu liige, siis te ei tohiks seda pruukida.
- Kellega mul on au? (ütleb oma nime)
- XXX, ühistu esimees. Me oleme sellesse nii palju investeerinud. Te võite muidugi ühistu liikmeks mitte astuda, aga me hakkame teile siis arveid saatma.
- Ma ei saa seda teed mööda oma majani sõita. Ma pean minema poolteist kilomeetrit ringi, sest ühistu on viimased kakssada meetrit sulgenud. Ma ei ole öelnud, et ma ei astu ühistu liikmeks, aga... (täpsustus: dialoogipooled kõnnivad)
- Te ju praegu kasutate seda teed!
- (jne)
*
Mitte et mul oleks ühistule midagi ette heita peale esimehe huvitava suhtlemismaneeri. Aga põhimõtteliselt ei ole nõukakooperatiivide järelkäijatel aiandusühistutel minu arust õiget kohta. See on põhimõtteliselt kohaliku võimu nõrkus, et osa teid ja tänavavalgustust on eravalduses niiöelda kolmanda sektori käes. Et võitluses nõrga naaberühistuga, kes pole võimeline teid parandama, suletakse läbisõite, mille taha jäävad oma ühistu liikmed. Ja seal on veel palju probleeme.
Ühistegevust ennast oleks palju rohkem vaja. Aga see ei kipu sundkoosluste (vt majaühistud) puhul töötama...

Juhe seina...

2006-05-01T17:32:00.000+03:00

... ja labidas kätte. Eksirännakud Balti jaama turu ümbruses on läbi!
Ausalt öelda on siin kalurikülas imelik raadiot kuulata.
Gilles Peterson jookseb mööda kaablit siia nagu muiste, puud liigutavad latvu, naabrid riisuvad, mul on 20 tonni killustikku õues. Püha saab läbi ja ma pole veel killustikuni jõudnud.
Mis banaalsed teemad, eksju. Mis väikekodanlikkus.
Vaadata luikesid ja tanklaeva mööda libisemas. Ohtlikud mõlemad.
Elame, näeme.

Ametlikku kirjavahetust

2006-03-31T14:40:00.000+03:00

Lp. hr. J.Karu
Pean kahetsusega märkima, et fännin endiselt poola õuna mitte tomati kaste, nagu te oma kirjutises ekslikult mainite.
Austusega
disainer H

Lp hr Disainer H
Südamlikud vabandused seoses traagilise eksitusega. Parandan vea järgmises numbris. Kompenseerin meeleldi kõik Teie poolt selle eksiarvamuse leviku läbi saadud kahjud.
Austusega
J. Karu

Lp. hr. J.Karu
Teie kiire ehk õigeaegne reageerimine, minule nii palju tuska valmistanud vale teate korrigeerimise suhtes, äratab minus taas usu inimeste headusesse, mis jõudis vahepeal sootuks kaotsi minna. Tiivustatuna teie lahkusest olen nõus kompensatsioonina loobuma poola õuntest, teie poolt lanseeritavate Tsikiita banaanide kasuks.
Lugupidamisega
H

PM 17

2006-03-28T19:12:00.000+03:00

Nick Cave&Warren Ellis, "The Proposition. Original Soundtrack"
Viiulid, pominad, plõnnimised. Aga Cave laulab ka. Enam kui tüüpiline filmikitsh, oi, palju enam. Isegi kui me seda vägivallarohket Austraalia 19. sajandi maaelu kujutavat filmi ei näe. Erinevalt tüüpfilmimuusikast tööatb see plaat ka üksi, ja kuidas veel!

"Luuletus" kelgukoerast ehk Ära tee vigu

2006-03-21T20:21:00.000+02:00

Tal on kodus kelgukoera kutsikas, hoiul,
nädalaks. Väga ettevõtlik, aga lüüriline.
Telekas näitab mingit udupilti jälle, me
ei saa kunagi teada, mis ilm tegelikult on, mis
pilt tegelikult on.

Põgened suurte asjade eest. Mõtled
kelgukoera kutsikast. Ja siis sellest,
et sa oled ise loll. Sina, loll! Tõuse püsti!
Vaata tegelikkusele näkku! Mida, jah!

Kelgukoera kutsikas kasvab suureks ja
küsib kelku, mida talle ei anta. Sina oled loll
edasi. Sajab palju lund ja vihma ja on mitu
kuumalainet; ja sa oled loll edasi. Kelgukoera
kutsikas on samal ajal harjunud oma uue eluga
ja naudib seda. Loll jääb lolliks, ära tee vigu,
ütled lollile õpetlikul toonil, aga see ei mõju.

Kelgukoera kutsikas ei saa olla loll, nagu inimene.
Inimene ei saa olla nii loll, nagu oled sina.
Ära tee vigu, palun.

Miks lähevad inimesed raadiosse?

2006-03-15T20:38:00.000+02:00

Edevusest?
Ei tea. Mina läksin naiivsusest ja masohhismist.
Et mis sest, et mul on nohu ja parandamatu kõnedefekt, või vastupidi.
Kesse seda ikka kuulab, kui sa klassikaraadios mängid kahelauseliste vahetekstidega üht oma kõigi aegade lemmikplaati.
Aga see on hea plaat!
Hector Zazou "Sahara Blue" on eetris Ideaalmaailmades sel laupäeval kell 21.

Belarus TV

2006-03-12T13:14:00.000+02:00

Vaatasin Belarus TV saadet sarjast "15", mis jutustab endiste liiduvabariikide elust. Avatiitrites muutuvad N.Liidu vapi sirp ja vasar numbriks 15, vaheklipid on heroiline tööstusteemaline sotsrealism. Tunnises saates rääkis hulk avaliku elu tegelasi Laarist Velmanini ja Kaplinskist Tuiksooni. Asjalik ja probleemirohke jutt Eestis viiimasel ajal toimunust, arhiivikaadrid laulvast revolutsioonist vahepeal ja Elcoteqi tehasest lõpupoole. Esitleti noorperet, kes põhimõtteliselt laenu ei võta, vaid eelistab tasulise kõrgkooli lõpetamise järel maja jaoks raha koguda.
Aga siiski. Jutt keerles süvenevalt venekeelse elanikkonna süvenevalt raske elu teemal, justnagu oleks tõesti kodakondsusküsimus, rasked keeleeksamid (keeleinspektsiooni kirjeldati inkvisiitoritena, kes ründavad üksteise järel institutsioone ja puhastavad neid eesti keele mittevaldajaist), nõukaaegse suurtööstuse väljasuremine kõige olulisemad teemad Eestis viimase 15 aasta jooksul.
See on vaatenurga küsimus, suurvene maailm lihtsalt jääbki meid nii vaatama. Me ei saa kunagi teha selgitustööd, mis neid veenaks.

PM 16

2006-03-10T23:21:00.000+02:00

Donald Fagen, "Morph The Cat". Täpselt seesama, mis kõik nüüdseks kolm Fageni sooloplaati ja peaaegu sama, mis kogu Steely Dani toodang. Aga kuradima külgetõmbav, konservatiivsuses, kokkuleppes, et Fender Rhodes on üldiselt üks viimaseid pille, mida moodsuse pärast võib taluda.
Nagu ikka, on sound ilus ja tekstides leebet õõva ja torkivat irooniat. Hea.

Sõltuvusest ja uudsusetungist

2006-03-04T15:51:00.000+02:00

Võibolla on see sõltuvus, aga ma vaatan iga jumala päev mitu korda, mida mulle huvitavad tunduvad blogipidajad kirjutavad. Et kas nad on üldse kirjutanud ja mida. Et kuidas on nende vaimu seis? Seisab?
Ma ei tunne neid, oma tegelikke lemmikuid peaaegu üldse, netis tegutsevaid tuttavaid vaatlen hoopis teisiti, nende puhul on olemas taustsüsteemid.
Ja siis tunned ennast siiski neis ära. Neis teistes, tundmatutes reeglina. Kasvõi selles, kes kirjutab, et ta tahaks kogu aeg uute noortega tutvuda, et uusi ideid saada. Kadedus? Ei, pigem lootusetu mälestus minevikust, kus ma veel ei saanud aru, kui tobe on minutaoline, lobisev, kuid small-talki mittevaldav, pidevalt mingist põnevast, harvem tõsisest "asjast" rääkida tahtev inimene. Ei pea rääkima, kui ei saa seltskondlikule koodile pihta. Ole vait, jobu, mine koju, tee tööd, sinust on siis võibolla rohkem kasu, mis teha.
Õige mõte, tõestab edasine ajalugu.
Teistpidi, ma suhtlen noortega praegu ka. Küsimus on pigem mingist pidevast uudsusetungist, mis on mulle ilmselt natuke võõras. Või siis igatsusest pideva intellektuaalse heaolu, mingi unenäolise, ideaalse ruumi järele, kus sa tunned ennast kordumatult hästi. Nagu oleks kogu aeg kergelt joobnud, aga pohmakat ei saabuks iial? Ja kogu aeg, nagu päriselu muresid ja labasusi olemas poleks. See on ju loll mõte, eks?

Pealkirju töölaualt

2006-03-03T21:46:00.000+02:00

- Distribution of Roman Typefaces in Baltics and Estonia, 17th Century © Anton Koovit 2006
- Autorileping (Litsentsileping) Nr 58
- Ole, Mäetamm. Lõpp, 2006.
- Nafta?
- Netikaablid, telekaablid
- Teater ja internet

Kui kaua võib? Või on see normaalne seisukoht?

2006-03-02T21:37:00.000+02:00

http://www.kesknadal.ee/index.php?aid=6686
Nägin just telekast ühe Valgevene opositsioonipoliitiku/presidendikandidaadi peksmist ja kongiviimist.
Mida ütleb vana telekoll Velman selle peale?
Mitte midagi, sest Partei ei luba, soovitab olla mõistlik ja pragmaatiline. Suhelda tegeliku võimuga ja rahvaga, kes toetavat ülisuures enamuses kehtivat poliitikat.
Limukad, need keskerakondlased.
Ja need "eestimehed", kes peavad Valgevenet eeskujuks "iseseisvuses", kodumaise toidu propagandas ja mitteküürutamises USA ees, on lihtsalt kolleeg Andrei poolt selle nädala Ekspressi juhtkirjas esitatud ajanihkeohvrite esindajad. Nad ei tea, kus ja millal nad elavad.
Ma tunnen paari valgevenelast. Nad on rääkinud uskumatuid lugusid tegelikkusest. Aga ma ei julge nendega sel teemal maili teel suhelda. Ma loodan, et ehk suvel kohtume erapooletul pinnal ühes vabas Ida-Euroopa riigis. Siis kuuleb teateid tegelikkusest.
Kust Velman tegelikkusest teateid saab? Äkki Belarus TVst? Vist 9. märtsil on seal eetris dokfilm Eestist, sellest, kuidas end. liiduvabariigis nüüd elatakse. Starman, palun ära vaheta seda kanalit välja, ma tahan lindistada.
Veel üks link. Guardian, kurat, on liberaalne ja vahel suht ameerikavastane briti leht.
http://www.guardian.co.uk/g2/story/0,,1721135,00.html

Mida, minister Ligi?

2006-02-26T22:26:00.000+02:00

Et haakrist mingi naiskaitseliitlase kõrvas?
Mispidi haakrist?
Mis see võiks tähendada?
Et ole valmis ja ründa enne, kui vastane seda teeb?
Minister on omadega sellesamuses. Oi kui piinlik.
Aga teadmised kunstiajaloost? Ornamentikast?
Oijah, oijah.

PM 15

2006-02-24T15:09:00.000+02:00

Mew, "And The Glass Handed Kites". Nagu oleks Yes ristatud New Orderi ja Pet Shop Boysiga. Vahel kostab 80ndate Genesist läbi ka. Ilma erilise kunstkäsitööta, aga hea plaat. Hea peterhookilik bass ja tundlik laulja. Taanist pärit. Suurejooneline ja häbenematult progelapsik vahel. Tasapisi saame aru, mis 80ndais tegelikult hea oli.

Kaunistaja Rebane

2006-02-19T13:23:00.000+02:00

"Nonii!" hüüab Rebane üle terve metsa. "Ma tahan hakata kaunistama! Kus on mu käärid, liim, hõbepaber, kleepekad, tapeet, aerosoolvärv, tutid ja tupsud! Nüüd hakkab peale! Vaadake, ma kaunistan kõik ära!"
Rebane vehib sabaga ja korjab kottidesse vajalikke asju. Tema plaan maailma kaunimaks muuta on väga tõsine. Ta läheb kõigepealt mäenõlvale ja püstitab sinna kolm papist põdrakuju, et suusatajatel midagi ilusat igavas talvises metsas vaadata oleks. Ta seob puude külge lindikesi ja kleebib tüvedele tapeedibordüüre, kõik täpselt õigel kõrgusel. Teele ilu maha jättes läheneb Rebane linnale. Linna piiritähisele joonistab ta hõbevärviga barokkornamendi, hamburgeriputka kleebib üle lillekestega, muruväljakut katvale lumele tõmbab rehaga zen-stiilis triibustikke. Kottide tassimisest väsinud, peatab ta takso ja enne, kui taksojuht paigalt võtta jõuab, on talle pandud rosett rinda ja juukselakki pähe. Taksojuht on vaid natuke üllatunud, sest tema elukutse pidaja näeb niigi igasugust jama. Linna teises otsas maksab Rebane arve. See on põllupealne uuselamurajoon, palju põhiliselt viilkatustega maju ja nende vahel mõned valged kastid. Mõned krundid on aiaga piiratud, aga puid ei kasva peaaegu kuskil.
Rebane tänab taksojuhti, haarab oma kotid ja sammub esimese maja juurde, helistab uksekella, ehmunud perenaine laseb ta sisse. Kohe pannakse majas tuled põlema ja algab palavikuline rabelemine. Veel samal õhtul tahab kaunistaja Rebane jõuda ka naabrite juurde.

Kunst või pettus?

2006-02-11T20:05:00.000+02:00

Sain kutse vaatama Siberi ökokogukonna kunstnike näitust Rahvusraamatukogus. Vaatasingi näitust. Näitus oli täis erutatud naispublikut, mingid mehed, ilmselt kunstnikud ise või nende mõttekaaslased (pikad juuksed, vuntsid) istusid nurgas, raamatumüügilaua taga.
Aga pildid. Ohh.
Kaks väga tüüpilst kitshlikku vene kunstnikku, kelle mõttekaaslasi on meil siin nii eesti- kui venekeelses maailmas piisavalt. Väsitav. Mõttetu. Keegi võibolla vajab seda, aga mitte mina. Väsitavad pildid, millega ei tahaks koduatmosfääri ärritada. Keegi muidugi ostaks seda, väga müügisõbralik.
Ja üks kunstnik, kelle puhul võib aru saada ideest, aga tase ei tule järele.
Mitte et diletantism. Sellisel maalikunstil on oma fännid ja sihtgrupp. Ka raamatukogu liftis õhkasid inimesed, et missugune näitus! Uskumatu õhkamine. Nauding akadeemilisuse tagasitulekust üheks hetkeks. Igatsus aja järele, mil kunst oli “kujutav” ja “meisterlik”. Et oleks inimeste pilte ja natüürmorte. Virtuoosseid.
Kuid. Kas sellest, et ma millegi kohta ütlen, et see on sügav, piisab? Et keegi teine ütleb, et on sügav?
Kui sügav saab olla arbuusiga natüürmort või kaasökokogukondlase portree? Hüperrealismi piiril. Osav. Vihjetega maneristlikule 20. sajandi alguse kunstile. Aga kus on sügavus väljaspool autori ideed ja taustakonteksti? Mitte kuskil. Mis seos on sügavusel ja käsitööoskusel?
Ja ma räägin kogukonna juhi Vissarioni töödest, kaks ülejäänud osalejat on lihtsalt tüüpilised vene provintsikunstnikud. Vähetähtsad. Väga.
Vissarioni tööd on lihtsalt tehniliselt üle.Aga mittte liiga palju. Midagi jääb ikka puudu, miski muudab nende tööde metafüüsika liiga lihtsaks ja kodukootuks.
Idee riputada kunstiteose külge täiendavat “sügavust” on sama vana kui kunst ise vist. Aga ebaveenev. Kunst kas mängib ja mõjub või ei.
*
Minu rünnak newagejama vastu tugineb just sellele, kuidas asjadele kleebitakse väliste tunnuste abil külge midagi, mis olla enamat kui tavaline pesupulber või tavaline kunstinäitus.
Miks peaks uskuma ütlust, et need natüürmordid ja portreed on “sügavad”? Kas loojate usk ja loodud taimetoiduline ökokogukond Krasnojarski krais (see võib olla loomulikult hea ja õilis asi) peaks meid uskuma panema? Kas me räägime elust või kunstist? Tootest või loomingust?
See on nagu odavad CDd säästupoes, kuhu peale on kirjutatud Yoga või Feng Shui.
Hea väikekodanlik kunst, sharlatanilik taust.

PM 14

2006-02-07T22:38:00.000+02:00

The Dukes Of Stratosphear, "Chips From The Chocolate Fireball!
Ainus tuttav inglane vihjas sellele plaadile, kui oma XTC-fännamise suvel hoogsa aiapeo käigus üles tunnistasin.
Ja mis kuradi headus, XTC kuubis, liialduste, tagurpidilindiefektide, mellotronide ja entusiasmiga. See. mida biitlid ei teinud. Ja Brian Wilson ka mitte.
Aga see ongi XTC plaat, mis sest et kogumik kahest stratoshirmuvürstide LPst. Oi raisk, kuis rokib. Täiega.

Robert Fripp ja Microsoft

2006-01-27T17:50:00.000+02:00

http://channel9.msdn.com/showpost.aspx?postid=151853 asub video, kust saab teada olulise fakti: vana hea Robert Fripp teeb (kirjutab? salvestab?) Windowsi uue väljaande Vista taustahelid. Eks sõber Eno teinud Windows 95 avamängu. Hea idee Microsofti meestel, kuigi näitab ka tutvuste tähtsust. Frippi õpilane kitarrist Steve Ball on nimelt MSis oluline tegija...
Muide, Fripp on seni tundunud suhteliselt veendunud Macikasutaja, vähemalt tema kodulehekülge www.dgmlive.com lugedes...

Mittetulunduslikud mõrtsuk-kägistajad

2006-01-25T23:12:00.000+02:00

"Samal ajal kui Lääs võitleb armutult islamifundamentalismi kandva ülemaailmse mittetulundusliikumisega, kasutatakse eriti endise NLiidu alal nn mittetulundusühinguid peamise relvana sealsete valitsuste asendamiseks Lääne-meelsetega. Külma sõja ajal nimetati seda õige nimega sekkumiseks teise riigi siseasjadesse, praegu poetakse aga kodanikuühiskonna sildi taha. "
Kes nii räägib? Mõni Valgevene riigiametnik? Mõni Ukraina kaevanduspiirkonnast pärit opositsionäär? Mõni Eesti kunstnik, kes ei ole üle saanud omaaegse Sorose keskuse eelistustest?
Ei, see on minu vana lemmik Allan Alaküla viimases Kesknädalas.
Oi perse, oi kurat. Minu igavesti poolik näitemäng eesti külameestest, kes ihalevad kõva kätt, st Lukashenkot, saab siit mitu lõiku juurde.

Presidendi tütar ehk Esitamata küsimusi

2006-01-22T23:44:00.000+02:00

1. Kui paljud eesti kunstnikud vajaksid sotsiaalabi? Saan aru, et mingi juriidilise susserdamise tagajärjel loovisiku seadus, nii vähe kui see üldse pakuks, kunstnikele veel ei kehti.
2. Kas loomeliit on võimeline tegema vahet heal ja halval kunstnikul? Tegelikul ja õpitud abitusel?
3. Kui paljude eesti inimeste elu mõjutavad new age ja alternatiivreligioossed praktikad? Ja kas on võimalik mõõta, kuivõrd suurt osa nad mõjutavad positiivselt? Elust läbi tulla aitavalt? Ja vastupidi? Pararaamatute müügitabel?
4. Vaimuhaiguste ja hingehaiguste levik rahvastikus (%). Selle liikumistrend. See statistika on kindlasti kuskil olemas, ma pole jõudnud otsida. Kui andmekaitsjad muidugi...
5.

Ei kommentaari rohkem Kadrioru jama. Saan näiteks Hõbemäest tema delikaatsustaotluses aru, ja arvangi, et tüdrukute ja isegi pidudele väidetavalt lohisenud täisealised realitystaaridega ei peaks tegelema. Aga kantseleiga peaks tegelema. Ma hakkan Kantseleiülemast romaani kirjutama, kui ta ordeni peaks saama.
Veel paar punkti. Miks arvavad kommentaatorid ikka ja jälle, et AR on püha ja õilis mees, kellest ei tohi probleemetõstatavalt kirjutada? Et "institutsioon"? Tõega? Kas president võistleb paraolümpiamängudel?
Ja laste austusest vanemate vastu tugineb vaid osa lihtsalt vanemluse faktile. Kardan, et suurem osa tugineb tegelikule elule, sellele, kuidas laps end kodus tunneb, kuidas ta tunneb, et vanemail teda vaja on, kuidas nad teda aidata suudavad. Lihtsalt möliseda, et tänage, kummardage, pidage lugu, on tobe...
Meediaviha sai muidugi tänasest presidendipaari teadaandest hoogu juurde. Kärmas ja Kersna vangi, mis seal' s ikka! Ummelas on oma ülesastumises http://www.hot.ee/mart262/23jaanuar2006.html muidugi tuntud headuses. Temast peaks mängufilmi tegema, romaan ei suudaks kogu efekti esitada.
*
Millest see jama siis kõneleb? Sellest, et kui sa ei usu ametlikku jama, aga samas ei vali ka mõnd tuntud ärakäiatud paranoiateooriat - no nt see, et reklaamivaeses jaanuaris kästakse lehtedel skandaale üles kütta, et reklaam tuleks, et semiidisoost ajakirjanikud tegelevad "paljastustega" vms - siis tuleb sul raskusi. Lihtsam on kooris karjuda, kas poolt või vastu.

Hüsteeria ja pseudohüsteeria ehk PM 13

2006-01-19T20:39:00.000+02:00

Loen hüsteeriarinde teateid. et kuidas inimesed on omadega hädas, sest nende iidol AR on hädas; ja kuidas inimesed on ise hädas; ja kuidas AR tütar on hädas;
ja kuidas muidu on kõik persses;
ja siis panen peale plaadi: Robert Wyatt&Friends, Theatre Royal Drury Lane 8th September 1974 (Hannibal).
see on jumala uus plaat, kuigi antud materjal olla aastakümneid piraatvõtetena liikunud; mitu inglise kriitikut on väitnud, et just see oli 2005. aasta parim plaat, mis sest, et ammu tehtud;
see on veel noor Wyatt, aga juba üleelanud saatusliku joobnudpäi aknast allakukkumise, ümbrisel poseerib kogu taustabänd solidaarselt ratastoolides.
Ja sel live-plaadil kuuldavad versioonid Wyatti lugudest (on ka vihjeid Soft Machine´ile ja Matching Mole´ile) on erakordselt täpsed. Kaastegevad Fred Frith, Mongezi Feza, Mike Oldfield, Hugh Hopper, Nick Mason ja kes veel.
Sügav. Murelik. Ikkagi parimail hetkil optimistlik muusika.
Kuhu panna tõsise mure piir? Kustmaalt algab lootusetus?

Asjade seis, reede, 13.01

2006-01-13T16:45:00.000+02:00

Kõik on täpselt nagu nädal tagasi, aga siiski lihtsam.
Paremale ära, näitemängu lõpetama. Võibolla tekib sinna puuduv naistegelane? Võibolla saab näitemäng valmis?
Elame, näeme...