Kaks "luuletust"

Kiri raadiokuulajale

Et raske vigastus on siis, kui kannatanu
on kontaktivõimetu; ja kerge vigastus on siis,
kui kannatanu on kontaktivõimeline, ütles
mingi pressiesindaja öistes uudistes. Olin
raadio sisse lülitanud just siis, kui see
pressiesindaja sai sõna; ja ma ei saanudki
teada, mis tegelikult oli. Diktor ütles, et oli
“traagiline”. Juhan Parts ütles sedasama.
Ma ei saanud teada. No tänan, Juhan Parts.

Raadiokuulaja, mida sina kuulsid? Kas
sa reageerisid? Mida sa tegid? Kas sa
jäid magama? Kas sa tõusid üles?
Kas sa sattusid paanikasse?
Raadiokuulaja, ma räägin sinuga!
Kas sa saad aru, mida sa kuulad?
Kas sa saad aru, mis ajal me elame?


Kiri teatrikriitikule

Mulle tundub, et sa istud, jalad laiali
lava poole ja masturbeerid. Mis rõve mõte?
Oh ei, lihtsalt ei ole sinu tekste võimalik
teistmoodi tõlgendada. Just. Aga see pole
etteheide iseenesest, kooli-tüdrukutele
meeldisiwad Lauter, Järvet, Krjukov ja
Kaljujärv wäga. A mis koolitüdruk sa oled?
Sa kirjutad ju arvustusi ja rolliportreid?

Kuid jumal hoidku, see ei ole ju mingi
teatrikriitika, sa lihtsalt maskeerid fännamist.
Ja teed seda halvasti, me näeme su tunge.

Sa oleks omal ajal pidanud mõne lemmiku,
mõne tulevase peanäitejuhiga abielluma. Õnn
ja korporatiivne suhtekorraldus oleks olnud
sinu. Nii mõnekski aastaks.

Aga ilmselt mitte eluaegselt. Sa oleks nüüd
tülpinud ja irooniline. Kirjuta palju tahad,
aga printsid mängivad nüüd mujal. Niipalju
siis läbitunnetatud ühtesulamisest teatrimaastikuga.