Kirjastus, tabatud peataoleku hetkel

- Nonii, mida meil teha on.
- Asjad pakkida ja laiali minna… Nali!
- Haa, haa!
- Ma mõtlesin, et eneseabi teema ju ikka veel…
- Ei müü! Tänase seisuga on raamatupoodides minu andmeil müügis 342 erinevat eestikeelset eneseabiõpikut, see number sisaldab küll ka selle kunagise arvutiraamatute kirjastuse lesbiseksiõpikut.
- Väkk.
- Just, väkk, ma ütlen.
- Ma ütlesin väkk lesbiseksiõpiku kohta.
- Aga kui see on kellelegi vajalik, siis see on ju eneseabiõpik.
- Konkreetsemalt, palun. Meid pekstakse laiali, kui me ei leiuta uusi turunišše ja ei käivita uusi ja müüvaid projekte. Nii et…
- Memuaarid müüvad ikka veel. Prooviks…
- Herman Simmi memuaarid müüks. Teeme ära!
- Juba tehakse, kas sa ei tea. Töötad olulises kirjastuses ja ei tea?
- Piinlik.
- Kelle memuaare või elulooraamatut me veel vajaks?
- Karl Vaino.
- Kes see Karl Vaino veel oli?
- No näed, ei müü.
- Aga mis müüb, kurat?
- Mingi raamatusari, kus eesti inimene läheks kuskile Provence’i või Toscanasse ja ostaks väikese veinimõisa ja kirjeldaks siis oma ogaraid naabreid, läbijooksvat katust, võitlust ametivõimudega ja seda, kuidas ta ikka kohalikust keelest aru ei saa. Ja lisaks retsepte ja kirjeldaks, kuidas ta lamab päikese käes aiatoolis, käes klaas oma veiniga ja kõht täis suurepärasest einest, mille põhiosaks oleks lambaliha ja kõrval mängiksid ratatouille’d suvikõrvits, baklažaan, tomat, rosmariin ja tüümian! Värvifotosid, ja palju!
- Sellist eesti inimest pole olemas!
- Mõtleme ta välja.
- Lootusetu idee.
- Aga idee uuest Kaugverist? Või meie kirjastuse Erik Tohvrist?
- Kust me ta leiame?
- Me teeme.
- Kellest?
- Ma tean, aga ei ütle. Ma olen pidanud läbirääkimisi mõnede autoritega.
- Grafomaanidega, ütle ausalt.
- Kes kurat see grafomaan on? Oluline on, et tekst jookseks, oleks loetav, erutaks lugejat ja selle tagajärjel müüks.
- Grafomaan kirjutab halvasti, tema teksti on piinlik lugeda.
- On tekste, mida on nii piinlik lugeda, et lõbus hakkab!
- Mis ei ole ju põhjus neid välja anda.
- Me toimetame.
Kirjastus jääbki vaidlema. Tulevik on tume, tuul on juba naabermaja katuse kallal.

Praegumängiv

David Sylvian, „Manafon”, Samadhi Sound.
Võib-olla keerulisim Sylviani plaat. Rahulikult voolav vokaal, kuid selle all igasuguseid klassikalisi popstruktuure eirav improvisatsioon. Nagu folklaulja, keda saadab ufokate orkester. Tšellod, Christian Fenneszi elektroonika, Evan Parkeri saksofon, John Tilbury klaver, mis veel. Hõredus, sõltumatus lauljast, samas delikaatsus. Nagu mingitlaadi eepiline folkmuusika, taustaks kummalised, kuid kaunid leidhelid. Personaalsed jutustused valu ja sürrealismi piirimailt. Pausid. Vanaaegne modernistlik „süva”muusika isegi kohati.
Kui Sylviani eelmiste plaatidega võrrelda, siis "Dead Bees on the Cake" oli armastus, "Blemish" oli viha ja äng, nüüdne on minu arust resignatsioon, kuigi vahel lootuskiiri nägev.

Küüni täitmise lood ja laulud. Margus Kasterpalu lavastus Madis Kõivu ja Hando Runneli ainetel. Esietendus Saueaugu teatritalus 28. juulil 2009.

"Küüni täitmine" (ilmunud esmakordselt 70ndate lõpus Loomingus) oli aastaid tekst, mida vaadati nõutusega. Teatrilavale jõudis materjal alles aastakümneid hiljem, algul Tõnu Lensmendi ja siis Reeda Tootsi lavastustes. Ka siis võis tajuda probleeme ülemäärase pikkuse ja osalise lavastamatusega.
Kasterpalu (kes kokkuhoiu mõttes debüteerib ka näitlejana) on käitunud julmemalt ja järsult teksti kärpinud, kuigi me tajume ikka Kõivu olemust ja filosoofilist, küsimusi esitavat mõttelaadi vahel, eriti lihtsate külainimeste suhu pandud lõputuid pajatusi, arutelusid ja Runneli luulet, mille noor jazzfolkbänd Paabel on viisistanud. Kohati me ei saagi aru, kas meie ees on lihtsalt lõõpivate ja jagelevate tüüpide heinategu, suhetedraama, filosoofiline sümpoosion, uuemat laadi folkloorietendus või miskit laadi arhetüüpiline maailmamudel. Eriti Aleksander Eelmaa hiilgeroll, tema kui võimaliku Lunastaja kadumine heinakuhja ja tagasitulek kuskilt taeva poolt ime läbi pääsnuna lisab toimuvale mingit laadi tõsise müütilise mõõtme.
Ning hernesupp, võileivad soolaliha, hapukurgi ja sibulaga ja päikeseloojanguaegne vaade põldudele teevad sellest sügavalt kohaspetsiifilise etenduse. Nii see heinategu ju võiski kunagi olla!

Praegukuulatav, 12.06.2009

John Foxx&Robin Guthrie, "Mirrorball"
Mul on olnud õnn neid mehi koos umbes kolme lugu esitamas näha, aastate eest Brightoni festivalil Harold Buddi kontserdil. Ikka see Cocteau Twinsi kajaefektidele vaatamata kuidagi klaustrofoobiliselt kõlav kitarr Guthrielt ja Ultravoxi asutajaliikme, just enne kuulsakssaamist sealt lahkunud Foxxi väljamõeldud keeles laulmine, mis hooti tekitab külmavärinaid ja sarnaneb... millega? Võibolla on see olematu, kuid õigeusuga sarnaneva sekti liturgiline muusika? Hiilgav plaat igatahes.

Ja värske Uncuti kaasasolev plaat Bluri Damon Albarni plaadifirma Honest Jon toodangust on super; rahvamuusikast puhkpilliorkestrite, elektroonika ja etnoni. Soovitan.

Miks ma ajalehti ei loe ja teisi seletusi

Ma leidsin elutoast üle-eelmise Eks­pressi. Mida polnud keegi lugenud. Seepeale hakkasin mõtlema, et miks. Olgu, ma olin töö juures üle poolte tekstidest niigi läbi lugenud, aga ikkagi: miks mind lehed enam ei köida? Mind, vana meediahoolikut? Miks ma ei osta nädalavahetusel reeglina kõiki laupäevaseid päevalehti, nagu vanasti? Kas lehed on läinud halvemaks?
See on üldisem nihe. Ajaleht ei ole enam uudiste kandja. Selle, mida televisioon püüdis teha, aga päriselt ei suutnud, tegi osa lugejaskonna jaoks ära internet. Uudised on nüüd seal. Muidugi ei puuduta see kõiki, lehtedel ju lugejaid ikkagi on, aga kas nad otsivad uudist või midagi muud? Minu hüpotees on see, et kui ajalehtedest midagi veel otsida, siis just nimelt arvamusi. Inimeste mõtteid, arutluskäike, kirjeldusi, ideid. Kõigi lehtede puhul avan kõigepealt arvamuskülje. Seal on ikkaˇmidagi lugeda, kuigi osa arvajate jutt on üle poole etteaimatav.
Uudistejahi võistlus on aga kaotatud. Uuriv ajakirjandus näib üha professionaalsemaks muutudes kaugenevat tavalugejast; kui just mõnd üheselt mõistetavat skandaali ei paljastata. Kui “ajakirjandusmaastikku” võis varem kirjeldada kui keset linnu ja külasid kõrguvaid pilvelõhkujaid, kust auväärsed maa soolad saatsid liftiga alla kaalutletud ja õpetlikke sõnumeid ja teateid suure maailma neist osadest, mida vaid teatud kõrgusest võis näha, siis nüüd on see maastik täidetud madaltiheda hoonestusega. Vertikaalne struktuur ei tööta enam, osa pilvelõhkujaid on varemetes, teistes tuksub veel elu, kuid õhus on solvumis- ja hirmutunne. Tegelik meediaelu käib mujal. Kanaleid on juurde tulnud, nad moodustavad nagu mingi võrgustiku või taime risoomi. Sel maailmal pole keset, pole varasemaga võrreldavaid hierarhiaid ega selget mõõdetavust.
Kui te arvate, et ma räägin ainult uue maailma demokraatlikumast osast, blogimaailmast, siis te eksite. Kõike muud on ka palju rohkem. Telejaamu, raadiokanaleid, ajakirju. Isegi ajakirju. Uue maastiku põhiteemad on individualism ja spetsialiseerumine. Uued kogukonnad, mis võivad koonduda mõne veebikülje, aga ikka veel ka pabertrükise ümber. Mis tõestab mulle, et kõiki rahuldav mainstream-ajakirjandus on üsna surnud, ajale jalgu jäänud kui mõttetu raiskamine. Tulevik on vähemuste käes! Mistõttu ma soovitan Ajakirjade Kirjastusel Stiili ja Anne liitmise ja sellega kaasneva unistuse supernaisteajakirjast asendada ajurünnakuga, missuguseid ajakirju lugejal tegelikult vaja läheb. Suur oht on, et liidetavate summa on väiksem, kui võiks arvata, ja tekib (pesupulbri reklaamfilmide stiilis) “tavaline” ajakiri. Mille kõrval näivad nišitooted tõepoolest säravad ja kellelegi vajalikud...

Uue aja inimesi. Udo – agronoomist artistiks

Udo Tädo on 43 aastat vana, EPA cum laude lõpetanud agronoom. Tema isa Harald Tädo oli Lõuna-Eestis aastaid tuntud kolhoosiesimees, töökangelane, kuid ka rahvamees, kõva käega, kuid südamlik. Kui tema poeg Udo keskkooli lõpetas – üsna head hinded ja eriti ilus käekiri, tal lubati alati klassipäevikusse nimekirju kirjutada –, oli selge, mis edasi saab. Isa õpingud jäid Stalini ajal pooleli, nüüd oli poja kohus asja edasi viia. Kindlasti EPA, kindlasti agronoomia!
Udo läkski, kammis vuntse, jah, ta oli omavanuste hulgas haruldus, vuntse kandsid 1984. aastal noortest vaid reeglina komsomolitöötajad, õppis, käis vahepeal sõjaväes ja lõpetas 1991 kõrgkooli. Ees ootas tegelik elu!
Udo karjäär algas ühes näidissovhoosis, mida juhtis isa sõber Meinhard. Paar aastat tööd, kiire tõus peaagronoomiks, ja siis! Ühel päeval hakkas sovhoos lagunema ja see oli pöördumatu protsess. Tagastati talumaid, müüdi vara, vanem lugeja mäletab seda janti isegi. Udol polnud midagi tagasi saada; ja ta polnud ka talupidaja tüüp, kogu teadmine oma kätega tehtavast põllutööst pärines ridaelamus kasvanud noormehe jaoks ju EPA praktikumidest.
Udo, kes oli vahepeal naise võtnud ja kaks last saanud, oli järsku töötu. Ta ei andnud alla. Püüdis töötada torustike, mootorsaagide ja lumesahkade müügijuhina; läks raamatupidajate kursustele; proovis kätt Herbalife’i ja tolmuimejate müügi ning mingi ameerika skeemiga, mis lubas kiiret rikkust eksklusiivtoodete müügiõiguse edasimüüjaile. Asjata.
Ühel hetkel koitis. Tal oli hea lauluhääl ja ta oli lastemuusikakoolis paar aastat ka õppinud. Ta ostis 700 krooni maksnud odavsüntesaatori ja hakkas harjutama. Rahvalikud laulud, mida vanematekodus süldilauas lauldi, tulid imelihtsalt meelde. “Ma ei teadnudki, et sul nii ilus hääl on,” imestas isegi muidu viletsa majandusseisu pärast tõre naine.
Udo hakkas esinemiskohti otsima. Esimene neist oli vanemate kuldpulmas. Teine oli ühel juubelil. Seal anti talle juba ka raha. Kolmas oli külaklubis, juubilar soovitas teda sinna. Ja nii see läks. “Seal, kus rukkivälja...” ja “Suure lilleaia” kõrvale hakkasid tekkima ka Udo oma lood, näiteks “Väikese poisi unistus” ja “Lähme lakka, trillallaa!”. Udost sai kohalik staar. Praegu salvestab ta oma esimest albumit. Toomas Anni, hoia alt!
*
Vanarahvas nägi palju vaeva, et inimkeeles kirjeldada eri linnuliikide laulu. Mina sain selle loo idee, kui ühel varahommikul kuulsin läbi lahtise akna mulle tundmatut lindu lakkamatult heledal häälel kilkamas: “Uudotäädo – hitt! Uudotäädo – hitt!”

Praegumängiv, 22.05.09

The Humans
"We are the Humans"

See on vist kõige haruldasem plaat, mis mul on. Pisitiraažis Tartu levimuusikapäevadeks ilmunud - küllap tuleb hiljem ka maailmaväljaanne - album kummaliselt projektibändilt, milles tegutsevad Toyah Willcox ehk proua Fripp, REMi praegune trummar Bill Rieflin ja kitarri ja bassi mängiv Chris Wong.
Kummaline minimalism, mida juhivad Willcoxi hääl ja massiivsed, kohati kurjad bassikäigud, vürtsitatud Rieflini elektroonikaga, ta suudab trummidest eemale hoida siin.
Ma pole Willcoxist varem palju arvanud, aga siin on temas olemas sellist elukogenud girl powerit, et hoia ja keela.
Ja plaat, millel on nii otsene seos Eestiga.

Praegumängiv, 21.05.09

Kronos Quartet
"Floodplain"
(Nonesuch)
Kuidas saab keelpillikvartett olla nii tolmuvaba ja uudne ja samas ka kättesaadav hoopis muu muusika publikule, samas mitte minnes kaasa labasuse või klassikalist muusikat millekski pehmemaks muutva, crossoveriks kutsutava ja tihti kahtlase nähtusega?
Ameeriklaste uusim album esitleb aserbaidzhaani, türgi, kasahhi, etioopia, palestiina, liibanoni, serbia, egiptuse, iraagi ja iraani muusikat; on terviklik vaatamata lugude erinevusele; emotsioonid on ülimast rahust rõõmu ja hüsteeriani, mängitakse oma klassikalise pillikomplekti kõrval ka rahvapille ja kasutatakse elektroonikat.
2009. aasta parim plaat seni.

Depeche Mode
"Peace"
Naiivne singel nende uusimalt albumilt, aga ikkagi asi, mida sa kuulad kümneid ja kümneid kordi. Lootus ja optimism, samas teadlikult retrolik 80ndate elektrosound. Ma oleksin tahtnud selle loo ise kirjutada. Ma ei ütle midagi sellist tihti.