Recycling tegelikkuses

Kes veidi otsib, leiab siit (www.samadhisound.com) lingi, mille all saab kuulata David Sylviani uut plaati, mis on eelmise plaadi remiks, iga lugu eri tegijalt ja võimalikult kaugel originaalist, kaastegevad muuhulgas Nils Petter Molvaer, Burnt Friedman ja Akira Rabelais. Ja kuskil võrguavarustes keeb ERFi surematu Kanahakkliha reklaami remiksimise võistlus.
Miks keegi peale Erkki Luugi kirjandust ei remiksi? Presidendi kõnesid? Veidemanni artikleid? Ja muudel aladel?
Ahjaa, Elken remiksis oma vanu maale, aga originaalid ei jäänud selle tagajärjel alles. See vist ei lähe täie ette, on reeglite rikkumine, liigne barbaarsus.
Sel on midagi ühist Dogma-manifesti või Matthew Herberti masohhistlike reeglitega, kui ma käin välja idee sellest, et peale remiksimist tuleb originaal hävitada.
Või on seda ajaloos tehtud? Poliitilistel põhjustel?