Neljapäeval läheb see lugu edasi...

Huvitav arhitektuuriuudis: Rahvusooper tahab ehitada Tammsaare parki parkimismaja, kust teatrikülastajad saaksid tänavale astumata otse ooperisse sammuda. Milline hoolitsus kultuurihuvide eest!

Ma ei arutle praegu selle üle, kuidas parkimismaja parki sümbolhoonest teatri kõrvale sobib, kahtlemata ei sobi, tõenäolikult on tagajärjeks linnaehituslik jama.

Huvitavam küsimus on hoopis see, kuivõrd on ikkagi ooperiteater rahvuskultuuri üks kõrgemaid ilminguid. Kas on? Kas see püramiidi moodi kultuurimudel töötab veel? Mis on ülejäänud institutsioonid, mis kultuuri küpsust näitavad? Teaduste akadeemia? Entsüklopeedia? Või mis on rahvusooperi ülesanne? Klassika esitamine üksinda ei saa seda ju olla. Eesti ooperi esitamine? Maailmas on põhimõtteliselt kaks teatrit, kes sellega tegelevad, nii et kindlasti.

Uute ooperite tellimine? Ka kindlasti. Muide, mitu korda mängiti möödunud hooajal Timo Steineri ja Rene Eespere lühiooperitest koosnevat õhtut? Minu teada kaks. Ei olnud just rahvavaenulikud ooperid, esimene suisa Kivirähu libretole kirjutatud.

Parkimismaja tähtsustamine tekitab ikkagi tunde, et ooper ongi nüüd midagi "lõõgastust" vajavale edukale publikule. Midagi ärilist, läikivat ja loominguliselt poolsurnut. Midagi, mida mõõdetakse samas skaalas, nagu muusikaliprojekte või komöödiatuure. Kus on noor publik, kui päris lapsed välja arvata? Kus on ikkagi nüüdis- ja vastupidi, varasemad ooperid? Miks tegelevad nendega Nargen Opera, Filharmoonia kammerkoor ja Von Krahl, aga mitte Rahvusooper? Kahtlustan ikkagi müügi diktaati...