Pärt on rohkem kui rock'n'roll,

aga mitte selles tavalises "klassikalist" muusikat mingil põhjusel ülimuslikumaks pidavas mõttes;
kuulasin klassikaraadiost tema kontserdi ülekannet. Kuidas kirjeldada seda powerit, mis on kasvõi tshellokontserdis "Pro et contra", või siis "Credo" kontrastides ja massiivsuses...
või ka üsna uue "LamenTate" suurejoonelisuses?
See on rock'n'roll, sorry.