Sinustki võib saada minister. Teatavas eas, hea soengu puhul...

Mis võiks olla ministrivaliku järgmine madalpunkt? Ma arvan, et praegu on raske mõelda välja midagi enamat Keskerakonna kultuuriministrikandidaadist. Nostalgia abil poliitikasse kanditud eks-teletäht mõjub piinlikult küll. Mitte, et ta iseenesest rumal inimene oleks, aga ma eelistan eelkäijaid, näiteks teatrikriitikut, mis sest, et tema ajal olla viskijoomine ministeeriumis alanud juba hommikul. Ka tekstiilikunstnik, kes ei osanud märgata, et tema alluvuses töötab ohtlik mänguhull ja põhiliselt sporditeemaga tegelenud parteibürokraat on palju sümpaatsemad. Aga jah, tegelikult on Enn Eesmaa värbamine keskpartei üldises töös ja võitluses edusamm, veel mõne aasta eest olid potentsiaalsed ministrid keegi kuulus jalgrattur ja keegi õllesummerikorraldaja.
Kas me ei saaks järgmistel valmistel läbi topisteta, näitlejate, mälumängujuhtide ja mõnest meediakanalist "alatult" vallandatud tähekesteta? Jutt ei ole ammugi ainult Keskerakonnast, kuigi piinlikkust on nad kahtlemata kõige rohkem tekitanud. Kõik parteid on püüdnud häälepüüdjaid püsti panna. Ma ei ütle, et meediast tuntud staar ei võiks kandideerida, aga ärge nüüd öelge, et nende hordid parteiuste taga kaabiks. Huvi on ikka vastupidine. Äkki vääriks üks "TVst tuntute"-vastane kampaania korraldamist?

/jätkub neljapäeval/