neljapäev, november 17, 2005

Tarandid kui märklaud

No mida on lihtsamat, kui kottida Tarandeid? Isa on joodik, pojad on egomaniakkidest poolharitlased, eks! Rahvavaenulikud mõõdukad kõik, eks?
Ei tunne Tarandeid ise. Kaarliga olen tööalaseid meile vahetand vist. Aga viskab üle küll, kui mingi rünnak läheb üle igasuguse piiri, olgu seal taga kas reaalne pensionärile või kultuurimure kandjale omane hirm muutuste või teistsugususe ees või lihtsalt paranoia, või veel hullem, poliitiliste jõudude ülesköetud paranoia.
Kui sa oled nähtaval, siis sind kotitakse. Asja eest, teist taga ja reeglina täitsa mööda.
Minu jaoks on noored Tarandid oma onu Juhan Viidingu mantlipärijad. Arrogants ei ole asi, mida sõimata, kui ei saa aru, siis ei saa. Otsekohesus on väärtus, mõtlen mõne Andres Tarandi väljaastumise peale. Ja ma arvan, et suur osa keskmisi valijaid joob tunduvalt, tunduvalt rohkem kui Andres Tarand ja tema pojad kokku.

3 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

mis sa jutlustad arrogantsi või? Et tore nähtus, mis? Mida rohkem ülbeid ümberringi, seda parem?? Nojah, Tarandid on ka alati põhjuseta ülbed olnud ja vaatan neid, Juhan Viidingu mantlipärijaid, ja aru ei saa, MILLE ÜLE nad õieti ülbitsevad? Nüüd loen, et see on ok. Mis komplekse sa põed, huvitav, et see su meelest nii tore on?

10:07 PM  
Blogger Jakob Karu said...

Mitte iga ülbus pole õige.
Aga maailm lihtsalt ei funksi, kui kõik on ühesugused "head" ja teevad vaikselt ja viisakalt mömm-mömm, kui sedagi. Piiri tuleb pidada muidugi.
Ärme ütleme, et publikul pole soovi erinevusi ja ebatüüpilisi hoiakuid maha teerullida. Tarandite mõnitamine on minuarust lihtsalt liiale läind.

11:40 PM  
Anonymous Anonüümne said...

Kus mõnitatakse? Aga arrogantne ja kultuurilise töö peale sobimatu paistab Kaarel T. välja küll. Muidu aga üpris tavaline eesti ülbuse tase.

2:21 AM  

Postita kommentaar

<< Home