Lindude keel

Ega ma ka ei kujutanud ette, et Hector Zazou lajatab PÖFFi avamisel niimoodi. Olen fännanud (pange tähele, ma üldiselt ei salli fänne ja fännamist) seda prantsuse geniaalset isemõtlejat juba päris kaua, tema plaadid on igaüks isemoodi (peaaegu), ma ei tea ühtki teist tüüpi, kes suudaks kirjutada muusikat mistahes zhanris. Kui mul oleks siin raadio, siis ma mängiks näiteks segamini Zazou tehtud pärdilikku ilu, neegerlauljaga vale-Kraftwerki, rahvalaulude leebeid töötlusi, taustal mõtleva muusikasõbra allstars-koosseisud (Sakamoto, Budd, Cale, Sylvian, Dead Can Dance jne), naislauljatekeskseid peaaegu triphop-plaate ja mida iganes veel.
Tänane, ennemuistse, kuigi selgelt radikaalse tummfilmi taust oli tuttav - sellised soundid on Zazou uuema aja plaatidel alati, aga pigem taustana. Nüüd olid nad esiplaanil, kohati nagu huugamine, kohati nagu nahka verele kriipiv müra, kohati nagu teade mingist tundmatust, unenäolisest maailmast. CT Dreyeri filmi painajalikkusele lisandusid uued kihid, ei mingit filmimuusikale omast easylisteningut.
Mõtlesin, et jutt käib keeleküsimusest, näiteks inglite ja lindude keele teemast; ja näe, kavaleht, mida alles pärast lugesin, kõneles sedasama!
Ma ei tea, kas ma seda muusikat plaadilt tahaks kuulata. Aga kõhklus sai filmi lõpus üle: oli küll vinge. Me ei kuule selliseid asju omas kodus üldjuhul.