Jaki L ja tagurpidiperspektiiv

Trummar on tavalises bändis see põhi, vundament või kandesein. Vahel lastakse tal soolosid mängida, et ta saaks oma osavust näidata; vahel ümbritsevad trummarid end hirmuäratavate löökpillihulkadega.
Eile KUMUs (kurat, miks siiski kolmandiku võrra tühjale saalile?) mänginud Cani veteran Jaki Liebezeit oli selle loogika järele natuke imelik. Koos elektroonik Burnt Friedmani ja saksofonistklarnetist Hayden Chisholmiga esitatu tugines Liebezeidi eripärasele trummimängule sedavõrd, et kõik oli nagu pahupidi pööratud. Nelja trummi (basstrumm puudus) ja kolme taldrikut mängiv vanameister oli alati esiplaanil, helipildis jäid teised alati kuskile varju, moodustasid taustamaastikke ja udusid, mille ees said krautrokkari metronoomid tiksuda. Ma ei tea, kuidas seda tehniliselt tegelikult tehti, osa rütme koosnes sämplitest vist.
Eriskummaline, monotoonne, minimalistlik, ikka huvitav.
Peaks siia uusi Praegu Mängivaid kirjutama, aga seda kõike on liiga palju. Kuulan nimelt läbi üht kontorist koju tassitud plaadivirna, mis tekitab üldiselt õlakehitust. Tundmatud bändid ja mitte liiga originaalsed... Viini kõrtsilaulja Louie Austeni plaat on vähemalt lõbus. Vanem gentleman, Sinatra impersonaator on järsku hakanud elektroonilisel taustal croonima; ja tagajärg on kas kohutav või väga hea vaheldumisi.
Ja Caetano Veloso "Ce" on suurepärane oma sirgjooneliste, peaaegu postpunklike taustadega.
Ja Lambchopi "Damaged"...