Professor jälle...

Laupäevane Postimees jõudis alles täna minuni. Rein Veidemann, minu lemmik-postmodernistkirjanik ja lemmik-semiootik, aga ka lemmik-kirjandusteadlane, kui hiilgava, madala valulävega poliitikakolumnisti karjääri mitte nimetada, on jälle vormis. Ta kirjutab ühest lehe netiversioonis nimeta akadeemilisest kunstiajakirjast (paberil on pilt kaanest küll) ja jõuab tutvustuse lõpus sellise arhitektuuriajaloolise uudismõtteni:
Mart Kalmu kirjutis Rakvere triibulistest majadest on lähedal ahhaa-elamusele: Stalini surma järgne uuseestiaegsuse laine ehituskunstis kinnitab eestlaste mälus visalt edasi elanud arbujalikkust ja pallaslikkust.
Olgu, ma saan aru, mis ta öelda tahab, aga see on ju ikkagi huugamine? Arbujalik ja pallaslik arhitektuur?! Mida ütleks Mart Kalm, kui üliõpilane siukse jutuga eksamile tuleks?
Imelik, et mõnes kohas (mis sealjuures ei ole blog. -Toim.) võib mõni mees ükskõik, mida lobiseda...