neljapäev, jaanuar 19, 2006

Hüsteeria ja pseudohüsteeria ehk PM 13

Loen hüsteeriarinde teateid. et kuidas inimesed on omadega hädas, sest nende iidol AR on hädas; ja kuidas inimesed on ise hädas; ja kuidas AR tütar on hädas;
ja kuidas muidu on kõik persses;
ja siis panen peale plaadi: Robert Wyatt&Friends, Theatre Royal Drury Lane 8th September 1974 (Hannibal).
see on jumala uus plaat, kuigi antud materjal olla aastakümneid piraatvõtetena liikunud; mitu inglise kriitikut on väitnud, et just see oli 2005. aasta parim plaat, mis sest, et ammu tehtud;
see on veel noor Wyatt, aga juba üleelanud saatusliku joobnudpäi aknast allakukkumise, ümbrisel poseerib kogu taustabänd solidaarselt ratastoolides.
Ja sel live-plaadil kuuldavad versioonid Wyatti lugudest (on ka vihjeid Soft Machine´ile ja Matching Mole´ile) on erakordselt täpsed. Kaastegevad Fred Frith, Mongezi Feza, Mike Oldfield, Hugh Hopper, Nick Mason ja kes veel.
Sügav. Murelik. Ikkagi parimail hetkil optimistlik muusika.
Kuhu panna tõsise mure piir? Kustmaalt algab lootusetus?

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Nagu Sa, Jakob, hästi tead, naerab Robert läbi pisarate. Sest kord laulame ka meie: "Estonia is a country or at least used to be". On kurb, ent samas lõbus.

1:19 PM  
Blogger Jakob Karu said...

Oh, mul pole ikka "Dondestanist" CD-varianti... Kurat, kuidas nii pädevaid kommentaatoreid siia satub:)

8:11 PM  

Postita kommentaar

<< Home