Kaunistaja Rebane

"Nonii!" hüüab Rebane üle terve metsa. "Ma tahan hakata kaunistama! Kus on mu käärid, liim, hõbepaber, kleepekad, tapeet, aerosoolvärv, tutid ja tupsud! Nüüd hakkab peale! Vaadake, ma kaunistan kõik ära!"
Rebane vehib sabaga ja korjab kottidesse vajalikke asju. Tema plaan maailma kaunimaks muuta on väga tõsine. Ta läheb kõigepealt mäenõlvale ja püstitab sinna kolm papist põdrakuju, et suusatajatel midagi ilusat igavas talvises metsas vaadata oleks. Ta seob puude külge lindikesi ja kleebib tüvedele tapeedibordüüre, kõik täpselt õigel kõrgusel. Teele ilu maha jättes läheneb Rebane linnale. Linna piiritähisele joonistab ta hõbevärviga barokkornamendi, hamburgeriputka kleebib üle lillekestega, muruväljakut katvale lumele tõmbab rehaga zen-stiilis triibustikke. Kottide tassimisest väsinud, peatab ta takso ja enne, kui taksojuht paigalt võtta jõuab, on talle pandud rosett rinda ja juukselakki pähe. Taksojuht on vaid natuke üllatunud, sest tema elukutse pidaja näeb niigi igasugust jama. Linna teises otsas maksab Rebane arve. See on põllupealne uuselamurajoon, palju põhiliselt viilkatustega maju ja nende vahel mõned valged kastid. Mõned krundid on aiaga piiratud, aga puid ei kasva peaaegu kuskil.
Rebane tänab taksojuhti, haarab oma kotid ja sammub esimese maja juurde, helistab uksekella, ehmunud perenaine laseb ta sisse. Kohe pannakse majas tuled põlema ja algab palavikuline rabelemine. Veel samal õhtul tahab kaunistaja Rebane jõuda ka naabrite juurde.