Kunst või pettus?
Sain kutse vaatama Siberi ökokogukonna kunstnike näitust Rahvusraamatukogus. Vaatasingi näitust. Näitus oli täis erutatud naispublikut, mingid mehed, ilmselt kunstnikud ise või nende mõttekaaslased (pikad juuksed, vuntsid) istusid nurgas, raamatumüügilaua taga.
Aga pildid. Ohh.
Kaks väga tüüpilst kitshlikku vene kunstnikku, kelle mõttekaaslasi on meil siin nii eesti- kui venekeelses maailmas piisavalt. Väsitav. Mõttetu. Keegi võibolla vajab seda, aga mitte mina. Väsitavad pildid, millega ei tahaks koduatmosfääri ärritada. Keegi muidugi ostaks seda, väga müügisõbralik.
Ja üks kunstnik, kelle puhul võib aru saada ideest, aga tase ei tule järele.
Mitte et diletantism. Sellisel maalikunstil on oma fännid ja sihtgrupp. Ka raamatukogu liftis õhkasid inimesed, et missugune näitus! Uskumatu õhkamine. Nauding akadeemilisuse tagasitulekust üheks hetkeks. Igatsus aja järele, mil kunst oli “kujutav” ja “meisterlik”. Et oleks inimeste pilte ja natüürmorte. Virtuoosseid.
Kuid. Kas sellest, et ma millegi kohta ütlen, et see on sügav, piisab? Et keegi teine ütleb, et on sügav?
Kui sügav saab olla arbuusiga natüürmort või kaasökokogukondlase portree? Hüperrealismi piiril. Osav. Vihjetega maneristlikule 20. sajandi alguse kunstile. Aga kus on sügavus väljaspool autori ideed ja taustakonteksti? Mitte kuskil. Mis seos on sügavusel ja käsitööoskusel?
Ja ma räägin kogukonna juhi Vissarioni töödest, kaks ülejäänud osalejat on lihtsalt tüüpilised vene provintsikunstnikud. Vähetähtsad. Väga.
Vissarioni tööd on lihtsalt tehniliselt üle.Aga mittte liiga palju. Midagi jääb ikka puudu, miski muudab nende tööde metafüüsika liiga lihtsaks ja kodukootuks.
Idee riputada kunstiteose külge täiendavat “sügavust” on sama vana kui kunst ise vist. Aga ebaveenev. Kunst kas mängib ja mõjub või ei.
*
Minu rünnak newagejama vastu tugineb just sellele, kuidas asjadele kleebitakse väliste tunnuste abil külge midagi, mis olla enamat kui tavaline pesupulber või tavaline kunstinäitus.
Miks peaks uskuma ütlust, et need natüürmordid ja portreed on “sügavad”? Kas loojate usk ja loodud taimetoiduline ökokogukond Krasnojarski krais (see võib olla loomulikult hea ja õilis asi) peaks meid uskuma panema? Kas me räägime elust või kunstist? Tootest või loomingust?
See on nagu odavad CDd säästupoes, kuhu peale on kirjutatud Yoga või Feng Shui.
Hea väikekodanlik kunst, sharlatanilik taust.
Aga pildid. Ohh.
Kaks väga tüüpilst kitshlikku vene kunstnikku, kelle mõttekaaslasi on meil siin nii eesti- kui venekeelses maailmas piisavalt. Väsitav. Mõttetu. Keegi võibolla vajab seda, aga mitte mina. Väsitavad pildid, millega ei tahaks koduatmosfääri ärritada. Keegi muidugi ostaks seda, väga müügisõbralik.
Ja üks kunstnik, kelle puhul võib aru saada ideest, aga tase ei tule järele.
Mitte et diletantism. Sellisel maalikunstil on oma fännid ja sihtgrupp. Ka raamatukogu liftis õhkasid inimesed, et missugune näitus! Uskumatu õhkamine. Nauding akadeemilisuse tagasitulekust üheks hetkeks. Igatsus aja järele, mil kunst oli “kujutav” ja “meisterlik”. Et oleks inimeste pilte ja natüürmorte. Virtuoosseid.
Kuid. Kas sellest, et ma millegi kohta ütlen, et see on sügav, piisab? Et keegi teine ütleb, et on sügav?
Kui sügav saab olla arbuusiga natüürmort või kaasökokogukondlase portree? Hüperrealismi piiril. Osav. Vihjetega maneristlikule 20. sajandi alguse kunstile. Aga kus on sügavus väljaspool autori ideed ja taustakonteksti? Mitte kuskil. Mis seos on sügavusel ja käsitööoskusel?
Ja ma räägin kogukonna juhi Vissarioni töödest, kaks ülejäänud osalejat on lihtsalt tüüpilised vene provintsikunstnikud. Vähetähtsad. Väga.
Vissarioni tööd on lihtsalt tehniliselt üle.Aga mittte liiga palju. Midagi jääb ikka puudu, miski muudab nende tööde metafüüsika liiga lihtsaks ja kodukootuks.
Idee riputada kunstiteose külge täiendavat “sügavust” on sama vana kui kunst ise vist. Aga ebaveenev. Kunst kas mängib ja mõjub või ei.
*
Minu rünnak newagejama vastu tugineb just sellele, kuidas asjadele kleebitakse väliste tunnuste abil külge midagi, mis olla enamat kui tavaline pesupulber või tavaline kunstinäitus.
Miks peaks uskuma ütlust, et need natüürmordid ja portreed on “sügavad”? Kas loojate usk ja loodud taimetoiduline ökokogukond Krasnojarski krais (see võib olla loomulikult hea ja õilis asi) peaks meid uskuma panema? Kas me räägime elust või kunstist? Tootest või loomingust?
See on nagu odavad CDd säästupoes, kuhu peale on kirjutatud Yoga või Feng Shui.
Hea väikekodanlik kunst, sharlatanilik taust.
posted by Jakob Karu at 8:05 PM
1 Comments:
Pole ise nimetatud näitust näinud, kuid arvan, et saan aru, millest jutt. Paar küsimust. Millisel küpsusastmel muutub ahju pandud tainaplönn pirukaks? Kas mõne lihtsameelse vanamuti või harimata taliibist islamisõdalase usk on vähem (väärtuslik) kui paavsti või Martin Lutheri usk? Või peitub saladus piruka retseptis? Kas kunsti jaoks kehtivad mingid universaalsed mõõdupuud, mis lubavad probleemideta eraldada kotletid kärbestest? Ka mina ei ostaks sellist kunsti ega käi seda ka vaatamas. Kui miski asja juures häirib, siis katsed müüa viletsaid taieseid mõne tugeva kuvandi (Siber, pühamehed, ökosootsium vms) abil.
Postita kommentaar
<< Home