Kellekski teiseks

Kui Martin päevavarju alla jõudis, olid Egon ja Sten juba esimese õllega lõpu poole jõudnud. Nende ümber lõõtsus Ida-Euroopa vineline palavus ja päevavarjust oli vähe kasu. Kohe ilmus kelner, tõi uued õlled ja kaks praadi.
"Ma tahan ka süüa," ütles Martin ja näitas näpuga menüüst mingit kalatoitu. Kelner noogutas lahkelt ja kadus. Pooeliolnud jutt läks edasi.
"... sitasti, ikka sitasti," pobises Sten.
"Sovjetid, sovjetid," ütles Egon.
"Ma ütlesin teile, et slovakid on regiooni turu hõivanud ja keegi kurat ei taha meie palkmaju. Mine jah Tuulasse oma samovariga!"
"Kurat, nad ju isegi ei saa aru, mida me pakkusime. See vunts, see peamees küll ei saand. Mis sest, et ma rääkisin vene keelt." Egon näis oma keeleoskuse üle uhke olevat.
"Eks ta ole," ütles Sten ja vajus tooli seljatoele.
"Ülelüldse, ma tahaks keegi teine olla," alustas Egon jälle oma kinnisideelist juttu." Ma tahaks näiteks kunstnik olla."
"Sa ei oska ju joonistada," torkas Sten.
"Siis ma võiksin disainer olla," ütles Egon ja pistis suhu järjekordse suutäie juustu ja singi sisse mässitud grill-liha.
"Mis sa arvad, et ma nii väga tahan palkmajatootja juhatuse liige olla. Sellise tootja, kellel läheb välisturul üha sitemini?" küsis Sten peaaegu kurjalt. "Aga mis ma ikka teen muud."

Neljapäeval läheb lehes edasi...