Sõltuvusest ja uudsusetungist
Võibolla on see sõltuvus, aga ma vaatan iga jumala päev mitu korda, mida mulle huvitavad tunduvad blogipidajad kirjutavad. Et kas nad on üldse kirjutanud ja mida. Et kuidas on nende vaimu seis? Seisab?
Ma ei tunne neid, oma tegelikke lemmikuid peaaegu üldse, netis tegutsevaid tuttavaid vaatlen hoopis teisiti, nende puhul on olemas taustsüsteemid.
Ja siis tunned ennast siiski neis ära. Neis teistes, tundmatutes reeglina. Kasvõi selles, kes kirjutab, et ta tahaks kogu aeg uute noortega tutvuda, et uusi ideid saada. Kadedus? Ei, pigem lootusetu mälestus minevikust, kus ma veel ei saanud aru, kui tobe on minutaoline, lobisev, kuid small-talki mittevaldav, pidevalt mingist põnevast, harvem tõsisest "asjast" rääkida tahtev inimene. Ei pea rääkima, kui ei saa seltskondlikule koodile pihta. Ole vait, jobu, mine koju, tee tööd, sinust on siis võibolla rohkem kasu, mis teha.
Õige mõte, tõestab edasine ajalugu.
Teistpidi, ma suhtlen noortega praegu ka. Küsimus on pigem mingist pidevast uudsusetungist, mis on mulle ilmselt natuke võõras. Või siis igatsusest pideva intellektuaalse heaolu, mingi unenäolise, ideaalse ruumi järele, kus sa tunned ennast kordumatult hästi. Nagu oleks kogu aeg kergelt joobnud, aga pohmakat ei saabuks iial? Ja kogu aeg, nagu päriselu muresid ja labasusi olemas poleks. See on ju loll mõte, eks?
Ma ei tunne neid, oma tegelikke lemmikuid peaaegu üldse, netis tegutsevaid tuttavaid vaatlen hoopis teisiti, nende puhul on olemas taustsüsteemid.
Ja siis tunned ennast siiski neis ära. Neis teistes, tundmatutes reeglina. Kasvõi selles, kes kirjutab, et ta tahaks kogu aeg uute noortega tutvuda, et uusi ideid saada. Kadedus? Ei, pigem lootusetu mälestus minevikust, kus ma veel ei saanud aru, kui tobe on minutaoline, lobisev, kuid small-talki mittevaldav, pidevalt mingist põnevast, harvem tõsisest "asjast" rääkida tahtev inimene. Ei pea rääkima, kui ei saa seltskondlikule koodile pihta. Ole vait, jobu, mine koju, tee tööd, sinust on siis võibolla rohkem kasu, mis teha.
Õige mõte, tõestab edasine ajalugu.
Teistpidi, ma suhtlen noortega praegu ka. Küsimus on pigem mingist pidevast uudsusetungist, mis on mulle ilmselt natuke võõras. Või siis igatsusest pideva intellektuaalse heaolu, mingi unenäolise, ideaalse ruumi järele, kus sa tunned ennast kordumatult hästi. Nagu oleks kogu aeg kergelt joobnud, aga pohmakat ei saabuks iial? Ja kogu aeg, nagu päriselu muresid ja labasusi olemas poleks. See on ju loll mõte, eks?
posted by Jakob Karu at 3:51 PM
2 Comments:
"Või siis igatsusest pideva intellektuaalse heaolu, mingi unenäolise, ideaalse ruumi järele, kus sa tunned ennast kordumatult hästi."
Vat ei ole loll mõte. Kättesaamatu küll, täiesti kättesaamatu. Aga loll mõte ei ole:)
Tahan! Tahan ja taotlen. Ja ma ei saa enda kohta küll väita, et minu oleks poleks sellise ruumi jahtimine midagi positiivsemaks muutnud. Ikka on.
Aga eks igal ole selle ideaalse ruumiga oma suhe. Kuigi ma ei usu, et vähegi intelligentne inimene vähemalt korraks ei oleks peast läbi lasknud mõtet sellest ideaalsest ruumist. Vat seda ma küll ei usu.
Filosoofid
Postita kommentaar
<< Home