"Luuletus" kelgukoerast ehk Ära tee vigu

Tal on kodus kelgukoera kutsikas, hoiul,
nädalaks. Väga ettevõtlik, aga lüüriline.
Telekas näitab mingit udupilti jälle, me
ei saa kunagi teada, mis ilm tegelikult on, mis
pilt tegelikult on.

Põgened suurte asjade eest. Mõtled
kelgukoera kutsikast. Ja siis sellest,
et sa oled ise loll. Sina, loll! Tõuse püsti!
Vaata tegelikkusele näkku! Mida, jah!

Kelgukoera kutsikas kasvab suureks ja
küsib kelku, mida talle ei anta. Sina oled loll
edasi. Sajab palju lund ja vihma ja on mitu
kuumalainet; ja sa oled loll edasi. Kelgukoera
kutsikas on samal ajal harjunud oma uue eluga
ja naudib seda. Loll jääb lolliks, ära tee vigu,
ütled lollile õpetlikul toonil, aga see ei mõju.

Kelgukoera kutsikas ei saa olla loll, nagu inimene.
Inimene ei saa olla nii loll, nagu oled sina.
Ära tee vigu, palun.