Lahendusi otsima
Iseenesest on praegune meediadebatt tore, loe kasvõi Hõbemäe (http://meediaeetika.blogspot.com) tekste ja kommentaare. Ilmselt viitab see mingile uuele arengustaadiumile. Aga samas on üleval väga palju hämarust. Udu võiks hajutada, see aitab mingite asjade selgeksrääkimisele kaasa. Pakun välja oma tagasihoidlikud etepanekud:
a) kultuuriminister võiks natuke pikemalt ja tõsisemalt lahti seletada, mis tema arvates meedias pahasti on. Kui ta arvab, et see on päevalehtede mõistusest kõrgemal, siis palun, mis saaks Areenil või Sirbil pika intervjuu vastu olla.
b) kas hariduse tase Tartu ajakirjandusosakonnas ei võiks olla jututeema? Mitte et ma saaksin väita, et see oleks halb. Aga mulle lähedane näide ühe teise kõrgkooli sügavasse ebapädevusse vajunud teatud osakonnast tuletab meelde, et stagnatsioon on kerge tulema. Mis sest, et enamik ajakirjanikke näib olevat mujalt tulnud kui Tartust...
c) Need tüübid, kes prööskavad kommentaariumides, et ajakirjanikud on lollid, ei tea midagi, moonutavad fakte, avaldavad väljamõeldisi jne, võiksid end usutavaks muuta, tuues kisa ja möla asemel ära fakte. Rääkigu lugusid kohtumistest ebapäedevate ja lollide zhurnalistidega, viidaku vigadele nende lugudes. Praegune jutt on lihtsalt loba. Miks nõuda ajakirjanduselt faktitäpsust, kui ise võib lihtsalt räusata?
d) Ajakirjanike Liidul oleks praegu viimane aeg osaleda debatis. Aga mitte meediasõimajate poolel, nagu viimased kümmekond aastat on tema mitterepresentatiivsuse tagajärjel olnud; ausalt öeldes ühe hiljutise ürituse näol nad ka püüdsid midagi uut ja asjalikumat teha.
e) Aegajalt pinnaleujuva Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu vastuolu tausta ei tea ilmselt enamik lugejaid. Kas mõnes lehes on kirjeldatud sündmusi, mis viisid ühe organisatsiooni usaldatavuse kadumiseni ja teise tekkeni? Ikka valitseb versioon Pressinõukogust kui leheomanike kokkuklopsitud hääletorust.
Ja nii edasi.
a) kultuuriminister võiks natuke pikemalt ja tõsisemalt lahti seletada, mis tema arvates meedias pahasti on. Kui ta arvab, et see on päevalehtede mõistusest kõrgemal, siis palun, mis saaks Areenil või Sirbil pika intervjuu vastu olla.
b) kas hariduse tase Tartu ajakirjandusosakonnas ei võiks olla jututeema? Mitte et ma saaksin väita, et see oleks halb. Aga mulle lähedane näide ühe teise kõrgkooli sügavasse ebapädevusse vajunud teatud osakonnast tuletab meelde, et stagnatsioon on kerge tulema. Mis sest, et enamik ajakirjanikke näib olevat mujalt tulnud kui Tartust...
c) Need tüübid, kes prööskavad kommentaariumides, et ajakirjanikud on lollid, ei tea midagi, moonutavad fakte, avaldavad väljamõeldisi jne, võiksid end usutavaks muuta, tuues kisa ja möla asemel ära fakte. Rääkigu lugusid kohtumistest ebapäedevate ja lollide zhurnalistidega, viidaku vigadele nende lugudes. Praegune jutt on lihtsalt loba. Miks nõuda ajakirjanduselt faktitäpsust, kui ise võib lihtsalt räusata?
d) Ajakirjanike Liidul oleks praegu viimane aeg osaleda debatis. Aga mitte meediasõimajate poolel, nagu viimased kümmekond aastat on tema mitterepresentatiivsuse tagajärjel olnud; ausalt öeldes ühe hiljutise ürituse näol nad ka püüdsid midagi uut ja asjalikumat teha.
e) Aegajalt pinnaleujuva Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu vastuolu tausta ei tea ilmselt enamik lugejaid. Kas mõnes lehes on kirjeldatud sündmusi, mis viisid ühe organisatsiooni usaldatavuse kadumiseni ja teise tekkeni? Ikka valitseb versioon Pressinõukogust kui leheomanike kokkuklopsitud hääletorust.
Ja nii edasi.
posted by Jakob Karu at 11:13 AM
4 Comments:
Lugesin, armas Karumõmm, su vanu blogisid. Seda ka - Tagasi nimeks - kus sa lugejate puudumisest ja blogi mõttetusest räägid.
Mõningaid mõtteid lugedes on mõnu lihtsalt nii suur, et ei taha oma oskamatu ja kiire kommiga teksti rikkuda. No näiteks see Herbadeathi tädi ja kriitika enne NO teatri etendust, mis kindlasti arvesse võetakse, ma kiunusin mõnust. (OK, ma kaotasin oma blogisüütuse alles mõned nädalad tagasi, tänu sõbrale, kes omale blogi tegi, see oli jube igav ja siis komistasin MEKA otsa (nagu kirjandikirjutaja - näe, ei pannud teemast mööda) ja läbi MEKA leidsin Hingeldava Looma.
Puhka, Loom, puhka end välja ja kriba kindlalt ja kriba edasi.
Holllalaaaa
minu soontes voolab ringi nukker rõõm ja selle rõõmu nimi on veri ja sina loom ja mina me oleme ühte verd keset seda merd
ära tunne end üksi sul on peas ju mõtteid ja iga taga on konks.
Tuuled peale, kultuuriministeeriumi suust tuleb tuul tuleb tuul mis ei pea tulema suust
Pigistame nina kinni ja teeme siseaknad lahti
nad rikkusid su blogi ära. see oli nii ilus kuni seal kommentaare ei olnud
Näiteks loe EPL külatee artikli kohta tehtud märkusi.
Või mujal. Kindlasti eksib mõnda artiklisse ka moonutamata fakt või mittevale. Tööõnnetusi ikka juhtub.
Postita kommentaar
<< Home