Kriis. On ikka kriis?
Kuna Karu tekstid on EE leheküljel maskeeritud, hakkan neid ikkagi uuesti siia riputama - JK
“Ma ootasin pool tundi kinopiletisabas. Mis toimub?” küsis Heidi.
Väljas sadas lund, aga päike paistis ka. Meri näis ometi jäässe minevat. Kaminas põles tuli, õhksoojuspump töötas täistuuridel, nii et toalillede lehed värisesid.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Jaanus.
“Et kriisi ei olegi?”
“Kas nüüd nii,” näis Heidi veidi taganevat.
“Aga kõik muudkui käivad kinos. Ja Linnateatrisse ikka ei saa.”
“Ja T. juures sai Picpoul de Pinet otsa, mida see võiks tähendada?” sekkus Martin.
“Mis asi see veel on?” küsis Sulev, kes, nagu teada, ei armasta võõrsõnu ja eelistab üleüldse õlut.
“Picpoul de Pinet on minu arust kõige parem prantsuse vein üldse; ja nad on ta ära joonud. Nüüd antakse mingit tavalist veini selle asemel.”
“Hirmus kaotus jah, ikkagi on kriis seega. Kas tavaline vein on võrreldav tavalise pesupulbriga?”
“Ei, vastupidi,” hakkas Martin seletama. “Tead, nad ikka istuvad seal, söövad austreid ja hiidkrevette... Ja omanikud ei jõua Picpouli juurde tellida, nii palju inimesi käib. T. juures ei ole ikka veel kriis; ja Vene tänaval olla üks koht, kus ka polevat.”
“Nojah.” Sulevile tundus see martinliku edvistamisena.“Ajal, mil Tööandjate Keskliitu juhib isik nimega Kriis...” püüdis Martin ebamäärast nalja teha.
“Tegelikult on ju kriis, poisid, eks?” aktiveerus Heidi jälle. “Äkki on see tunglemine igal pool lihtsalt meeleheite lihtsaim ilming? Üks mu sõbranna koondati ära; õigupoolest koondati neil neli projektijuhti viiest. Neljast kolm on endast väljas, sõbranna läks abiraha toel õmbluskursustele.”
“Mine jah pärast Mainori kõrgkooli cum laude lõpetamist õmbluskursustele.”
Martin ka ei jäta. Tekkis paus, lund sadas ikka veel ja neli ikka veel võitjate põlvkonna liiget sõid rahulikult salatit. Martin püüdis veel kuidagi rabeleda, lugedes ette pealkirju kriisiaja ajalehtedest, kus õpetati odavat, kuid maitsvat toitumist ja elektri kokkuhoidmise nõkse, aga see ei mõjunud, ta jäi lõpuks ka vait. Lumi langes akna taga nagu tihe ja pehme kardin.
*
Kriisiaja meediakajastus võtab reeglina umbes kolm erinevat kuju. Kõigepealt apokalüptilised kirjeldused õuduse süvenemisest ja lähenevast krahhist, tulvil vastukäivaid seisukohti ja lihtpublikule arusaamatuid numbreid. Siis sama õudses kontekstis esitatud, kuid siiski elujaatavust teesklevad säästunäpunäited. Ja siis ei tea kust ilmuv idee, et kuna kõik on niivõrd halvasti, siis tuleb välja käia pingutatud positiivsust ja mõtteta entusiasmi. Kõik need “head uudised”, mis tahes vormis ja kui sisutud, aga ikkagi. Meedia taastoodab kriisi, arvan ma. Või?Kusjuures, kas kollaajakirjanduse tähekestel on kriis? Kahtlustan, et mitte...
“Ma ootasin pool tundi kinopiletisabas. Mis toimub?” küsis Heidi.
Väljas sadas lund, aga päike paistis ka. Meri näis ometi jäässe minevat. Kaminas põles tuli, õhksoojuspump töötas täistuuridel, nii et toalillede lehed värisesid.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Jaanus.
“Et kriisi ei olegi?”
“Kas nüüd nii,” näis Heidi veidi taganevat.
“Aga kõik muudkui käivad kinos. Ja Linnateatrisse ikka ei saa.”
“Ja T. juures sai Picpoul de Pinet otsa, mida see võiks tähendada?” sekkus Martin.
“Mis asi see veel on?” küsis Sulev, kes, nagu teada, ei armasta võõrsõnu ja eelistab üleüldse õlut.
“Picpoul de Pinet on minu arust kõige parem prantsuse vein üldse; ja nad on ta ära joonud. Nüüd antakse mingit tavalist veini selle asemel.”
“Hirmus kaotus jah, ikkagi on kriis seega. Kas tavaline vein on võrreldav tavalise pesupulbriga?”
“Ei, vastupidi,” hakkas Martin seletama. “Tead, nad ikka istuvad seal, söövad austreid ja hiidkrevette... Ja omanikud ei jõua Picpouli juurde tellida, nii palju inimesi käib. T. juures ei ole ikka veel kriis; ja Vene tänaval olla üks koht, kus ka polevat.”
“Nojah.” Sulevile tundus see martinliku edvistamisena.“Ajal, mil Tööandjate Keskliitu juhib isik nimega Kriis...” püüdis Martin ebamäärast nalja teha.
“Tegelikult on ju kriis, poisid, eks?” aktiveerus Heidi jälle. “Äkki on see tunglemine igal pool lihtsalt meeleheite lihtsaim ilming? Üks mu sõbranna koondati ära; õigupoolest koondati neil neli projektijuhti viiest. Neljast kolm on endast väljas, sõbranna läks abiraha toel õmbluskursustele.”
“Mine jah pärast Mainori kõrgkooli cum laude lõpetamist õmbluskursustele.”
Martin ka ei jäta. Tekkis paus, lund sadas ikka veel ja neli ikka veel võitjate põlvkonna liiget sõid rahulikult salatit. Martin püüdis veel kuidagi rabeleda, lugedes ette pealkirju kriisiaja ajalehtedest, kus õpetati odavat, kuid maitsvat toitumist ja elektri kokkuhoidmise nõkse, aga see ei mõjunud, ta jäi lõpuks ka vait. Lumi langes akna taga nagu tihe ja pehme kardin.
*
Kriisiaja meediakajastus võtab reeglina umbes kolm erinevat kuju. Kõigepealt apokalüptilised kirjeldused õuduse süvenemisest ja lähenevast krahhist, tulvil vastukäivaid seisukohti ja lihtpublikule arusaamatuid numbreid. Siis sama õudses kontekstis esitatud, kuid siiski elujaatavust teesklevad säästunäpunäited. Ja siis ei tea kust ilmuv idee, et kuna kõik on niivõrd halvasti, siis tuleb välja käia pingutatud positiivsust ja mõtteta entusiasmi. Kõik need “head uudised”, mis tahes vormis ja kui sisutud, aga ikkagi. Meedia taastoodab kriisi, arvan ma. Või?Kusjuures, kas kollaajakirjanduse tähekestel on kriis? Kahtlustan, et mitte...
0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home