Tagasi/Stseene pimedusest

Tagasi.
Vahel on hea ära olla ja vahel on vaja tagasi tulla, mis ka siinkohal juhtub.
Mõtlesin, kas see, mis praegu toimub, on kaamos või arktilise hüsteeria esimene staadium.
Et on lõputult pime, inimesed tolgendavad mööda jõulupidusid, esitlusi, vastuvõtte. Ma olen sest kunagi kirjutanud, sest mutikoopas elamise tundest, mis läheb õnneks varsti üle. Ma kirjutasin siis sellest, kuis kolleeg M viskas erialaliidu peolt Kukust kolm korda järjest välja üht kurvameelset joodikut, kes väitis end ERSO orkestrant olevat; ja ehk oligi...
***
Nüüd on jälle see aeg käes. Kontoris on kah imelik, teed tööd ja jätad vähemolulisi pidusid vahele.
Inimesed on imelikud. Mõned on iga päev lipsuga. Mõnesid pole üldse näha. Vaatamata moodsale karskele ajale juuakse õlut. Mõni karjub aegajalt teiste peale. Saab nalja, rohkem kui tavalisel ajal. Töö teeks end nagu ise ja teebki!
Ja siis saad mingi asja valmis, lähed kõrvaltuppa, mõttega midagi küsida - mis kohe ununeb - kui näed, kuidas gurmaan ja veinifänn joob Jägermeistri Liviko koopiat ja osakonnajuhataja magab diivanil, saapad jalas... Ohh.
Võibolla on see Eestit ja Soomet ühendav seisund, see tumedus "Sügisballis" ja Kaurismäkide filmides, lakkamatu pimedus, kihutavad taksod, esimese trollibussi ootamine, filmilik ruum, kus aegajalt valgustatakse keegi prožektoriga välja, hetkeks ainult, et siis ta jälle pildilt kustutada ja keegi teine esile tõsta.
***
Ja varsti on see möödas. Häid pühi.