Peielauast tõustes

Nii, "Vanaema juures", minu parim näitemäng on nüüd siis lõplikult lahkunud. Peielauas teatripuhvetis anti kartult, kotlette, salatit, sülti, heeringat ja viina. Viimne esitus neljapäeval Rakveres oli pööraseim nähtutest, improvisatsioon möllas ja Peeter Rästas tappis herilast püstolilasuga ja lõpus läks peaaegus striptiisiks kui mitte liputamiseks. Ohh, seal oli veel asju.
Võibolla ongi hea lõpetada hetkel, kui kõik on nii vinge ja isegi saali saab veel korraks täitsa täis?
Mitte mängida 40 sünge pensionäri ees ja tunda, kuidas mitte midagi pärale ei jõua.
Luksus on see, kui väike teater võib lubada midagi sellist, diletantlikku, kuid arenevat.
*
Tegelikult on tavateatrikülastajal ainult kaks muret. Kas tükis karjutakse? Ja kas ropendatakse?
Võiks räpiplaatide eeskujul plakateile vastavad kleepsud panna?
Tavateatrikülastajal on kodusest karjumisest ja ropendamisest kõrini, selge see, ta tahab midagi ülevamat. No Urmas Lennuki "Õnnelik küla" peaks talle siis sobima. Mulle ka meeldib, kui ma näen paroodialikke vihjeid oma tekstile. Mida seal on küllaga, kuid kõik on liiga hästi tehtud. Aga silitavat ja mittekuhugiviivat turvateatrit on ka vaja, eks?