Spetsialist ja mõttetu arhitektuur

Maju on igasuguseid. Eramu, kortermaja ja büroohoone on neist lihtsaimad, nende projekteerimine nõuab üldjuhul lihtsalt kainet mõistust ja lihtsatest funktsioonidest arusaamist. Koolimaja on juba keerulisem, kaubanduskeskus, haigla ja lennujaam enamgi. Nii on välja kujunenud, et teatud hoonetüüpe projekteerivad neile spetsialiseerunud bürood; ja Eestis on selliseid vähe, ehk vaid Kalle Rõõmuse tänuväärne keskendumine vanglatele välja arvata. Mis tähendab, et keerukate funtsioonidega hoonete projekte tellitakse spetsialistidelt.
Kuid hoonel on lisaks kasutusväärtusele, maja kui masina kvaliteedile ka muid omadusi. Ja tahame või ei taha, me ootame arhitektuurilt ka esteetilist kvaliteeti. Ajakohasust, üllatavust, keskkonda sobivust. Muidugi võivad lihtinimese ja kriitiku soovid siin erineda, kuid siiski. Ja siin tõuseb põhiprobleem: kas Eestisse imporditud spetsialistide tehtud projektide puhul on tegu hea või huvitava või olulise arhitektuuriga? Kohe tuleb silme ette Kristiine keskuse ogar 80ndate postmodern ja sadamasse kerkinud hotell Euroopa nürimeelne igavus. Ma ei tea ühtki juhtumit, kus sellisel teel tekkinud hoonel - samas on osa neist väga suured ja linnapildis olulisel kohal - oleks mingit olulist arhitektuuriväärtust.
Mõtlesin selliseid mõtteid Tallinna Lennujaama juurdeehituses, kõndides väravate juurde viivas ruumiosas, mille lagi on madalam kui minu köögis. Klaustrofoobne elamus. Jah, kõik funksib, lennukisse on hea minna, trügimist on vähem, kuid see viilkatusega ehitis (autoriks Prantsuse spetsialistide büroo Sofravia) on kõike muud kui hea arhitektuur. Mis sest, et palju imelikke klaaskatuseid ja arusaamatuid püstaknaid seintes. Jah, ka lennujaama vana osa projekteeriti üleliidulises spetsiaalbüroos, kuid vähemalt enne eelmise remondiga toimunud katusedetailide köndistamist oli tegemist teosega. Nüüd on meie ees igav ja ka vana osaga - katusele vaatamata - raskelt sobiv objekt. Töötav, kuid ununev. Võimalus saada sümbol on mööda lastud.
*
Hea toon käsib eesti arhitekte kottida, sest nad ei oska seda, teist ja kolmandat. Kui mõttetud kolemajad või puitrestide, vertikaalsete akende ja muude klišeedetailidega liialdamine maha arvata, siis on probleem pigem just majade kui masinate töövõimes, selles, mille jaoks on kindel lahendus palgata spetsialistid. Kuid kas mingit kompromissi ei saaks rakendada? Koostööd rahvusvahelisel tasandil? Kohalike niiöelda maja kasutajaliidesega tegelevate inseneride koolitust? Halva või mõttetu arhitektuuri import on ilmselt süvenev protsess, sellega peab midagi ette võtma.