Asendustegevused, esimene näide

Ajal, mil linn on tulvil koledust, jõledaid poollagunenud maju, umbrohtunud, rämpsuhunnikuisse mattunud krunte ja teeääri (need on ju kõik eraomanike omad, no mis me teha saame, ütleks linn ilmselt, kui talt karmil toonil küsida), ajal, mil koerasitt uputab avalikke muruväljakuid, on linnavalitsuse grafitivastane kampaania suurepärane asendustegevus, suurepärane edasiviiva tegevuse simuleerimine. Me ju võitleme korralagedusega, eks! Grafitimehed on ju peaaegu sama kaliibri kurjategijad kui narkarid ja pätid! Kõik nad ju rikuvad linnakeskkonda!
Ei, ma ei arva, et grafiti oleks automaatselt hea ja ülev kunst. Võõra vara kahjustamise paragrahv on tõepoolest adekvaatne kirjeldamaks asja juriidilist olemust.
Aga millise vara? Mis seisus on see pind, kuhu joonistatakse? Kas ei ole võimalusi, et osa grafitist võiks tõesti linna kaunistada?
Grafiti on alati olnud illegaalne tegevus ja võidujooks võimudega. Aga ta on ka osa linnakeskkonnas toimuvast, osa neist protsessidest, mid näitavad inimeste suhteid keskkonnaga; osa sellest spontaansusest, mis võibolla on “korralikele inimestele” võõras, aga mille vähesus on teinud Tallinnast ebalinnaliku ruumi.