M. U. (1944-2005)

Kui järjekordne võitleja langes, lasti lava tagant raketti. Kokku neli korda. Seitsmest vaprast mõõgamehest jäid lõpuks kolm järele, nad seisid kahe tuletõrjeauto tekitatud paduvihmas ja taipasid, et nad on jälle kaotanud, et võitis rahvas, nagu ikka. Aplodeeriti, mindi läbi pimeda ja niiske Kadrioru bussi peale, kirjanike majast mööda. Buss tuli kohe. Kaks joodikut jõid tagumises vagunis mingit plastpudeliõlut ja läksid TV3 peakorteri juures võpsikus maha. Üks, salapärase sisuga hiigelkott õlal, läks otse edasi, teine, pudel käes, kukkus erakordselt efektse, mitme pöördega balletinumbriga kraavi. Sisenesin tühja korterisse, kust kõik olid maale põgenenud; kassigi polnud; ja algaski 22. august 2005. Et mida veel? Mitte midagi, ma mõtlesin, mida ma ikkagi neist rakettidest mõtlesin ja jäin magama. Et mida siis veel?
Järgmisel päeval oli selge.
Olukord ei ole enam kunagi endine.