esmaspäev, august 22, 2005

M. U. (1944-2005)

Kui järjekordne võitleja langes, lasti lava tagant raketti. Kokku neli korda. Seitsmest vaprast mõõgamehest jäid lõpuks kolm järele, nad seisid kahe tuletõrjeauto tekitatud paduvihmas ja taipasid, et nad on jälle kaotanud, et võitis rahvas, nagu ikka. Aplodeeriti, mindi läbi pimeda ja niiske Kadrioru bussi peale, kirjanike majast mööda. Buss tuli kohe. Kaks joodikut jõid tagumises vagunis mingit plastpudeliõlut ja läksid TV3 peakorteri juures võpsikus maha. Üks, salapärase sisuga hiigelkott õlal, läks otse edasi, teine, pudel käes, kukkus erakordselt efektse, mitme pöördega balletinumbriga kraavi. Sisenesin tühja korterisse, kust kõik olid maale põgenenud; kassigi polnud; ja algaski 22. august 2005. Et mida veel? Mitte midagi, ma mõtlesin, mida ma ikkagi neist rakettidest mõtlesin ja jäin magama. Et mida siis veel?
Järgmisel päeval oli selge.
Olukord ei ole enam kunagi endine.

2 Comments:

Anonymous Anonüümne said...

Mati loeb seda kindlasti seal kuskil. Muheleb teine mõnusalt. Sihukest nekroloogi tahaks endalegi. Kas tellimusi võetakse vastu? Mis hinnaga? Sõltub see sügavusest või pikkusest.

Siiras olles taas: nii armas, Jakob, nii armas. Aitäh.

12:43 PM  
Blogger Jakob Karu said...

Äitäh, nuttloom, kesiganes ja kusiganes.

3:12 AM  

Postita kommentaar

<< Home