Vanaema juurest tagasi

Ma pole varem nii palju mõelnud, missuguseid kannatusi elab autor läbi oma näitemängu esitamise ajal. Reedel mõtlesin. Mitte et Rakvere teatri variant minu segasest teatritükist "Vanaema juures" oleks kuidagi hirmutav või halb olnud. Vastupidi, palju tekstis olnud segasusi olid lahendatud, lisandunud olid mõned trikid ja ideed, mõnest monoloogist oli saanud dialoog. Ülllar Saaremäe ja trupp olid teinud head tööd, ausalt.
Samas, ega ma seda atraktsiooni kõigile ei saa soovitada. Liiga segane, räme, rõve, sentimentaalne ja uduse süzheega. Inimesed käivad ju teatris reeglina muudel põhjustel kui langeda segasuse, karjetelaviini ja heal juhul lõpus kokku saava teatripuzzle ohvriks?
Nagu ütles näitetükis hiilgerolli teinud Toomas Suuman: eesti teatril on neli probleemi. Näitekirjanikud teavad, kuidas kirjutada. Lavastajad teavad, kuidas seda lavastada. Näitlejad teavad, kuidas mängida. Publik teab, kuidas vaadata. Lõhu palun veel natuke midagi, palus Suuman, sina ju ei oska näidendeid kirjutada...
Sel hooajal tükki ilmselt Tallinnas ei mängita, nii et julged on oodatud Rakverre.