Ü või Y
Ma ei ole filoloog, kuigi olen kunagi lugenud küll artikleid keeleuuendusest ja y ja ü probleemist. Mõte õigekirjutuse personaalsusest on mulle väga meeldinud, aga ma tean, et see ei meeldi keeletoimetajaile, kellest staarimad kipuvad vahel lausa oma isiklikke reegleid konstrueerima, ükskõik, kas need toetuvad mõnele ÕSi tõlgendusvõimalusele või isiklikele (kinnis)ideedele. Üldiselt on eesti keel ikkagi üsna korrektne ja normeeritud, kui online-toimetuste uudistesõnastused ja pealkirjad maha arvata...
Johannes Aaviku ja Uku Masingu imetttegev täht y aga kummitab. Harva, kuid siiski. Ja eri tugevusega, näiteks luules on see teatud vähemusliku traditsioonina täiesti normaalne. Ka poolilukirjanduslikus, personaalse vaatega kontserdiarvustuses ajakirjas Muusika võin seda põhjendamatusele vaatamata taluda. Kuid moodsasse klassikasse kuuluvate luuletuste tõlge?
Jah, ma räägin Richard Brautigani äsjailmunud valikkogust Lauri Sommeri tõlkes. On need tõlked sedavõrd kaugel originaalist, sedavõrd lähedal tõlkijale, et see oleks lubatav? Ausalt, mind häirib seose puudumine minimalistlike, tabavate, ilmselt hästi tõlgitud värsiridade, 60ndate-70ndate USA ja Eesti eelmise sajandi alguse keeleuuenduse friiklikuma, tööle mitte hakanud otsa vahel.
Egomaniakaalsus? Suurushullus? Et olen sama võimas ja iseseisev kui Uku M? Vabandust, see ei ole isiklik rünnak, mul ei ole au Laurit tunda. Ma räägin lugeja positsioonilt.
Ja kus on muidu nii hoogsad keeletoimetajad, kes on nii kindlad, et Internet näiteks on suure tähega? Mis indulgents on Lauri Sommeril oma privaatkeelekasutuse kasutamiseks, kui üldiselt kehtib ikkagi normeeritud keelekasutus?
*
Aga mis ma sõiman. Mul on parem idee. Hakkax ks-i asemel x-i pruukima? Lisax klassik Mercale saaxin toetuda ka tuhandetele sms-i ja msn-i kasutajatele, ex? See olex juba jõud...
Johannes Aaviku ja Uku Masingu imetttegev täht y aga kummitab. Harva, kuid siiski. Ja eri tugevusega, näiteks luules on see teatud vähemusliku traditsioonina täiesti normaalne. Ka poolilukirjanduslikus, personaalse vaatega kontserdiarvustuses ajakirjas Muusika võin seda põhjendamatusele vaatamata taluda. Kuid moodsasse klassikasse kuuluvate luuletuste tõlge?
Jah, ma räägin Richard Brautigani äsjailmunud valikkogust Lauri Sommeri tõlkes. On need tõlked sedavõrd kaugel originaalist, sedavõrd lähedal tõlkijale, et see oleks lubatav? Ausalt, mind häirib seose puudumine minimalistlike, tabavate, ilmselt hästi tõlgitud värsiridade, 60ndate-70ndate USA ja Eesti eelmise sajandi alguse keeleuuenduse friiklikuma, tööle mitte hakanud otsa vahel.
Egomaniakaalsus? Suurushullus? Et olen sama võimas ja iseseisev kui Uku M? Vabandust, see ei ole isiklik rünnak, mul ei ole au Laurit tunda. Ma räägin lugeja positsioonilt.
Ja kus on muidu nii hoogsad keeletoimetajad, kes on nii kindlad, et Internet näiteks on suure tähega? Mis indulgents on Lauri Sommeril oma privaatkeelekasutuse kasutamiseks, kui üldiselt kehtib ikkagi normeeritud keelekasutus?
*
Aga mis ma sõiman. Mul on parem idee. Hakkax ks-i asemel x-i pruukima? Lisax klassik Mercale saaxin toetuda ka tuhandetele sms-i ja msn-i kasutajatele, ex? See olex juba jõud...
posted by Jakob Karu at 5:52 PM
4 Comments:
KALLIS Jakob, t�hed on ilusad, s�nad on ilusad, kuid vahel j�b sellestki v�heks. Silmad on t�sised, nii t�sised, kuid sellestki v�heks j�b. vahel.
nina on terav ja naeratab, sellest saab r�mu suurema, ilu ilmatuma.
Hea luuletõlkija peab olema ikka väga isetu ja empaatiline isiksus. Neid aga muidugi napib, sest tuim ei tohi ju ka olla.
otsin oma mantlile ma pärijat
sest tütrel mokk on lõhki
tal naba nüüd ei värise
mul kastid papist lõhki
ja laualina kärises...
Ma näen selles jutus tyypilist enamlust ja kirumisvajadust. Nagu oleks ü ylemvõim kuidagi kõikumas. Nagu oleks Masing ainus y kasutaja (ja tedagi pole Ilmamaa ju originaalses kirjapildis välja andund), kellega kõiki teisi automaatselt seostada. Ja nagu poleks seost nõukaaja y-d kasutanud alternatiivse luule (Isotamm, Eller jt) ja hipiaegade mehe Brautigani vahel. Ja nagu inimesed, kes on kogu elu seda tähte kasutanud, teeksid seda mingi tohutu stiilimarkeerimise või edevuse pärast. Seda on lihtsalt parem kirjutada, sel on lähedus soome keelega ja see on kirjutajate jaoks loomulik - traditsioon on Aaviku ajast olemas ja jätkunud, saades uusi kaastähendusi (netikeskkonnad, teerausk jne), kuid kinnistumata millegi liiga konkreetse kylge. Nii nagu on olemas ja soovitavad erinevad murded, nii olgu sallitavad ka erinevad kirjaviisid, sest asja mõte on ikkagi see, mida öeldakse. Kui Y Sulle perse torkab, siis karjata muidugi, aga mõtle välja ykski oma argument selle klisheede virna asemel. Tutvuda võiks ka Mart Velskri artikliga "Y eesti kirjanduses" - selle klausliga, et Y pole ammu enam kirjandusega või kirjanduslikkusega piiratud.
Postita kommentaar
<< Home