Eesti mees ja tema ketšup

„Aga kas te Tiibeti peale mõtlete?" küsis Heidi, ise grillitud kanakoibadega taldrikut käes hoides.
„Kes ei mõtleks," ütles Jaanus.
„Ei, aga päriselt?"
„No ikka."
„No pärispäriselt?"
„Ikka."
„Ma ei usu," ütles Heidi ja pani kanakoibade taldriku kolksuga lauale. Suvilas oli veel jahe, kamin leegitses meeleheitlikult ja pilved liikusid akna taga.
„Kujutad ette, mis seal tegelikult praegu on? Kujutad?"
„Kuule, me oleme ju siin praegu, me joome veini ja sa tõid kana just. Ja kus see ketšup nüüd oligi." Jaanus tegi pragmaatilist nägu, nagu ikka.
„Aga seal... Seal ju ei sööda kana ja ei jooda veini? Kumminuia võid saada iga hetk? Peksa saad, intellektuaal sihuke. „
„Kus see piir on, mida ma pean põdema ja mida ei?"
„Et sa ei suuda ette kujutada asjade seisu? Mis tegelikult on, kuis pilusilmne miilits peksab sind ennastsalgavalt ja..."
„Ketšup on siin. Ja tšillikaste. Ja tkemali, see on gruusia ploomiketšup. Ja oliividega kaste." Martin ladus lauale purke ja kopsikuid.
„Milleks mulle ketšup, kui kuskil pekstakse inimesi?" ägestus Heidi lõplikult. „Te teete näo, et midagi ei ole juhtunud! Te olete nagu tüüpilised eesti mehed jah, kurat!"
„Me olemegi tüüpilised eesti mehed," ütles Jaanus leplikumal toonil. „Kuskil pekstakse ja tapetakse alati kedagi. Maailma ei jõua soojaks kütta ju, või?"
„Sellest ma räägin, et kui kõik sellised on nagu teie, siis läheb maailm hukka!"
*
Neljapäeval lõpeb lehes.
Tegelikult peaks kõnelema inimesest, keda ma ei tundnud, kuid kellele näitemängu pühendasin. Aga mis sa siin ikka enam ütled...