Siiski, kes tapab klassikuid?

AK on surnud. Jube kurb on, silme ees on vaheldumisi kaks tema olulisemat maastikumaali, raamita klaasustega "Põhja-Eesti maastik" ja "Maastik noaga", pilt, mis on raamist välja lõigatud.
Olgu, ta ei maalinud enam ammu ja tegeles moodsamate meediatega ja millega iganes, aga kurb on.
Aga samas, ma tahan lajatada sellele üldist meediaviha üleskütvale mõtteviisile, mis ütleb, et meedia tappis AK.
Ei.
Kust mina tean, mis ta tappis? Ja kust kommentaatorid teavad?
Kas ajakirjandus ei oleks pidanud tähelepanu pöörama AK leebetele, kuid hämaratele tegudele?
Kas vaikimine on alati kuld?
Kas kõike saab meedia süüks ajada, nagu kaks paranoiapropagandisti oma leheküljel hommikust õhtuni teevad?
Kas inimlike pahede taga on alati kinnisvaraäri või kättemaksuküsimused, nagu need kaks tegelast väidavad?
Mul on kahju, et AK, üks mu lemmikunstnikest mingil hetkel pinna jalge alt kaotas. Ma olen tõeliselt kurb. Aga samas, jah, ma toetan kolleeg B-d, kellest verejanuline kommentaatorijõuk on tegemas mõrtsukat.
Kellegiga ei juhtu selliseid asju niisama. Alati saab mängust välja astuda, enne kui on hilja. Kui Spiel liiale läheb, siis hoitagu piip ja prillid.