Füüsikute ja lüürikute sõda on tagasi?
Lihtne idee, mida esitas oma blogis Priit Pullerits (mitme mu kolleegi jaoks oluline ja mõjukas õppejõud eesti ajakirjanduse uuenemisajal): sportlased on paremad kui kultuuritegelased, sest nad ei pruugi nii palju narkootikume. Isegi dopingujuhtumitele vaatama.
Ma ei taha Pulleritsu sõimata, aga nii rumala konstruktsiooni ja mõttetu vastanduse püstitamine ei saa jääda vastupanuta.
Võtame selle võrdluse koost lahti. Mis on tippspordi ja popkultuuri vahe? Mis on üldse kultuuritegelaste ja sportlaste vastandamise taga?
Füüsikute ja lüürikute teemaline debatt näib olevat uuel kujul tagasi. Ma olin selle 60ndatepärase mõttevahetuse esimese ilmumise ajal vist imik või polnud üldse sündinud ja ei taju kõiki detaile; ja kõike ei saagi võrrelda. Aga mingi sarnasus jääb.
Lihtsustamine ennekõike. Inimese tõmbamine mingile liistule või skeemile; ja usk, et kuidagi on õigem kui muidu. Et sportlased on õigemad, näiteks. Pullerits on muidugi provokaator, kes püüab kompida toimuva piire, kuigi ma ei saa päriselt aru, kas ta suudab end kõrvalt vaadata või ei.
Klassikaline idee on pidada midagi ülevamaks, sest see on tervislikum. Niivõrd, kuivõrd; narkomaania on kohutav ja hävitav nuhtlus, aga samas sport ei tähenda – kordan veel, ma ei räägi igaühele vajalikust tervisespordist – veel automaatselt midagi õilist. Pigem on spordi mõõdutundetu ülistaja, kes samas seda akadeemilisemale kultuurile vastandab, kinni mingis kompleksis. Tal on mingi asi klaarida, mida ta võib-olla ei suuda ise teadvustada.
Ja küsimus pole selles, mis moodi kultuuritegelane või sportlane muus elus on, küsimus on tema loomingus või saavutustes. Kodanlik heaolu, viisakas käitumine ja ekstsessidest hoidumine on olulised asjad, aga mitte kõige olulisemad, kui me hindame veel midagi peale inimese kui autopiloodil töötava masina tegevuse. Eriti, kui me räägime inimestest, kellest kunagi peale laste ja kinnisvara midagi enamat maha jääb. Ka sportlastest sealjuures.
*
Ja kas kultuurkapital (mille rahataotlusele peaks eelnema narkotest, nagu Pullerits arvab) on eales andnud kellelegi stipendiumi alkoholi või narkootikumide ostmiseks? Andke teada, kui selline asi juhtunud on...
P.S.
see lugu ilmus paberlehes Tõnu Kaalepi nime all. Vabandused, nii üks isik Jakobiga ta ka pole. Tehniline praak.
Ma ei taha Pulleritsu sõimata, aga nii rumala konstruktsiooni ja mõttetu vastanduse püstitamine ei saa jääda vastupanuta.
Võtame selle võrdluse koost lahti. Mis on tippspordi ja popkultuuri vahe? Mis on üldse kultuuritegelaste ja sportlaste vastandamise taga?
Füüsikute ja lüürikute teemaline debatt näib olevat uuel kujul tagasi. Ma olin selle 60ndatepärase mõttevahetuse esimese ilmumise ajal vist imik või polnud üldse sündinud ja ei taju kõiki detaile; ja kõike ei saagi võrrelda. Aga mingi sarnasus jääb.
Lihtsustamine ennekõike. Inimese tõmbamine mingile liistule või skeemile; ja usk, et kuidagi on õigem kui muidu. Et sportlased on õigemad, näiteks. Pullerits on muidugi provokaator, kes püüab kompida toimuva piire, kuigi ma ei saa päriselt aru, kas ta suudab end kõrvalt vaadata või ei.
Klassikaline idee on pidada midagi ülevamaks, sest see on tervislikum. Niivõrd, kuivõrd; narkomaania on kohutav ja hävitav nuhtlus, aga samas sport ei tähenda – kordan veel, ma ei räägi igaühele vajalikust tervisespordist – veel automaatselt midagi õilist. Pigem on spordi mõõdutundetu ülistaja, kes samas seda akadeemilisemale kultuurile vastandab, kinni mingis kompleksis. Tal on mingi asi klaarida, mida ta võib-olla ei suuda ise teadvustada.
Ja küsimus pole selles, mis moodi kultuuritegelane või sportlane muus elus on, küsimus on tema loomingus või saavutustes. Kodanlik heaolu, viisakas käitumine ja ekstsessidest hoidumine on olulised asjad, aga mitte kõige olulisemad, kui me hindame veel midagi peale inimese kui autopiloodil töötava masina tegevuse. Eriti, kui me räägime inimestest, kellest kunagi peale laste ja kinnisvara midagi enamat maha jääb. Ka sportlastest sealjuures.
*
Ja kas kultuurkapital (mille rahataotlusele peaks eelnema narkotest, nagu Pullerits arvab) on eales andnud kellelegi stipendiumi alkoholi või narkootikumide ostmiseks? Andke teada, kui selline asi juhtunud on...
P.S.
see lugu ilmus paberlehes Tõnu Kaalepi nime all. Vabandused, nii üks isik Jakobiga ta ka pole. Tehniline praak.
posted by Jakob Karu at 3:30 PM
1 Comments:
Minu meelest ei ole tippspordil, olenevalt erialast, midagi yhist sportlikkusega v6i keha tervise eest hoidmisega. Inimene muutub masinaks, kelle viimse piirini treenitud keha rabelemist teiste samasugustega on "spordihuvilisel" meelelahutuslik vaadata.
Muidugi v6ib tippsport peale tugitoolispordi edendada ka tervisesporti, kuid see oleneb juba sportlaste ja v6istlustekorraldajate m6tteviisist.
T6si jah, et kultuur ja sport praegusel kujul v6ib t2hendada nii Madonna kontserti kui ka teineteisel ninaluude sodiks tagumist. Aga ka midagi muud, Pulleritsu yldistamine on igal juhul naljakas.
Postita kommentaar
<< Home