Tagasi
Ühel hetkel hakkad tagasi blogspotti tahtma.
Mingis mõttes hakkab kõik paremini minema, kuulatagu vaid Joni Mitchelli uut plaati; tema hääl ei kähise enam; ei sära ka, kuid see on siiski jube hea plaat. Vana inimesena soovitan.
Ja Sügisballist tahaks kirjutada. Veel ei oska. Aga tahan, väga. Ma olen alati arvanud, et see on tekst, millest TULEB film teha.
Need vaated Lasnamäele. See lumi ja/või vihm, mis sajab ühel hetkel filmi keskel kolletavatele puudele ja taustaks sõidab Laagna teel Maardu lõõtsabuss. Ma olen seda oma aknast näinud aastaid. Filmikunst ühendab üldistuse nimel asju, U.M. korterist, kus suur osa filmist tehti, ei näe seda vaadet. Minu endisest korterist nägi, aga sealt jällegi ei näinud linna.
Ja nüüd on see nostalgia, mida kinoekraan käivitab...
Ma elan nüüd justnagu maal, totaalselt eemal (no 5 kilomeetrit:)) sest keskkonnast, mis filmi lõpus vähemalt nägi välja jubedam kui tegelikult... või siiski?
Suur Lasnamäefilm, sest võiks arhitektuuriajakirja kirjutada. Ausalt.
Ja jutt ole üksindusest ainult, jutt on ka harjumuspärasusest/nõukast meis enestes. Jutt on meist enestest. Jube halastamatu, jube ilus seepärast.
Mingis mõttes hakkab kõik paremini minema, kuulatagu vaid Joni Mitchelli uut plaati; tema hääl ei kähise enam; ei sära ka, kuid see on siiski jube hea plaat. Vana inimesena soovitan.
Ja Sügisballist tahaks kirjutada. Veel ei oska. Aga tahan, väga. Ma olen alati arvanud, et see on tekst, millest TULEB film teha.
Need vaated Lasnamäele. See lumi ja/või vihm, mis sajab ühel hetkel filmi keskel kolletavatele puudele ja taustaks sõidab Laagna teel Maardu lõõtsabuss. Ma olen seda oma aknast näinud aastaid. Filmikunst ühendab üldistuse nimel asju, U.M. korterist, kus suur osa filmist tehti, ei näe seda vaadet. Minu endisest korterist nägi, aga sealt jällegi ei näinud linna.
Ja nüüd on see nostalgia, mida kinoekraan käivitab...
Ma elan nüüd justnagu maal, totaalselt eemal (no 5 kilomeetrit:)) sest keskkonnast, mis filmi lõpus vähemalt nägi välja jubedam kui tegelikult... või siiski?
Suur Lasnamäefilm, sest võiks arhitektuuriajakirja kirjutada. Ausalt.
Ja jutt ole üksindusest ainult, jutt on ka harjumuspärasusest/nõukast meis enestes. Jutt on meist enestest. Jube halastamatu, jube ilus seepärast.
posted by Jakob Karu at 8:33 PM
4 Comments:
Mul on alati tekitanud küsimusi see mida sa nimetad "nõukaks meis eneses". Levinud tühimõiste. See väide ise, et meie sees on mingi nõukogude aja miski, ongi tegelikult see ainus "nõuka". Kas pole see katse tasandada oma elu konarusi abstraktse ja väljamõeldud konstruktsiooniga, mis paneb süü isegi mitte teistele inimestele vaid nendele kes need teised üles kasvatasid. Sest mis see siis on ikkagi see "nõuka"? Kas keegi suudab võrdleva analüüsi abil demonstreerida inimest, kelles on miski ja teist kelles seda pole ja tuua see vahe esile kui "nõuka"? Kas pole igal rahval oma "nõuka", ehk siis kujuteldav ja analüüsimatu omaduste kogum, millega seletada miks nad mulle kohati ebameeldivad on?
Aga see selleks.
äitäh,
mul ongi see viga, et ma kasutan "nõukat" kahe erineva asja tähistamiseks.
üks on see mentaliteet ja ajastu jäljed.
teine, millest Sügisballi puhul räägin, on lihtsalt jälg keskkonnast, ruumidest, asjadest, tavadest, midagi mittepoliitilist. esimene tähendus on ideoloogiline, tundub.
ja süüst ma ei räägi üldse.
aga muidu äitäh.
Äkki "nõuka" mõiste muutub ajas. Minu jaoks isiklikult on sel mõistel nii maitse kui lõhn ja oh imet, nagu ikka asjadega, mis jäävad minevikku, on seegi kord tunne, et petoonhall sein hiilgas eriliselt ja müstiliselt ja sombused ilmad, poriste tänavatega, meenutavad vaid sügavmõttelisust. Lootusetu romantiku perspektiivis muidugi.
aga kirjuta ikka midagi aeg-ajalt. mulle meeldib lugeda
Postita kommentaar
<< Home