Toomas Vint kui...

... minu lemmikkirjanik?
Võibolla. Aga teisi samahäid eesti kirjanikke oli ja on ka. Aga siiski.
Mati Unt oli lai ja kõikehaarav ja lobisev ja kosmiline.
Jaak Jõerüüdil ja Toomas Liivil ja Juhan Viidingul ja Vaino Vahingul on luulejuppe ja proosatekste, mida võid une pealt deklameerida. Ja nii edasi, ärme väliskirjandust puutume.
Aga ma tahtsin juhtida tähelepanu Vindi uuele raamatule. Pole veel kuskil päriskriitiku arvamust selle kohta lugenud, ja peab see siis üldse korda minema? Siin, rahvapärases blogimaailmas?
Minu arust on äsjailmunud romaan "Mäluauguga naine" üks vingemaid asju viimase aja eesti kirjanduses. Banaalselt kõlab, see "vinge", eks?
Aga see on nii. See on ühtpidi tüüpiline Toomas Vint; lapsepõlvekomplekside kirjeldus, seksuaalkomplekside kirjeldus, keskkonnakirjeldus ja uue teemana nõuka ja arnoldrüüteliku, rahvaliitliku põlvkonna eneseõigustuste kirjeldus; ja siis ootamatu kiirmontaaž ja filmilikkus.
"Nagu suur isane kala akvaariumis", teos noorkunstniku keerulisest elust, mis oma valgusekirjelduste ja atmosfääritajuga mind kunagi kaugetel 80ndatel lummas, oli umbes neli kords aeglasem vist? Või ei?
Aga nüüd on meil tegemist peaaegu koha ja aja ühtsusega. Thrillerlik story pintsaklipslase kohtumisest mõnevõrra vanema maanteekraavi visatud naise ja tema nõukapõlvkonnast pervomehega mängitakse läbi uskumatu filmilikkusega. Kiirus, täpsus, teravus, tegelikkus. Ikka selles atmosfääris, mida Toomas nii suveräänse täpsusega kirjeldada suudab.
Kadedus lugedes... kui ma natuke rohkem oskaks, ma kirjutaks kohe sellest filmistsenaariumi; ja see oleks hulga hullem kui tüüpiline eesti filmi stsenaarium. See oleks eesti vastus David Lynchi "Inland Empire'"le, ausalt... OK, karskem ja natuke selgem, aga ka Vindi raamatu protagonisti jaoks jääb lõpus palju selgemaks üks Joel Sanga luuletus kui temaga tegelikult kevadel vanemate talumajas juhtunu.
Ja ma ei tea, kes nende rollidega hakkama saaks. Aga see film tuleks ette võtta.
Või lugege ja vaielge vastu.