Harilik pliiats

Vene Esquire on mu lemmikajakiri. Totaalselt erinev oma briti ja USA vendadest, mis on korralikud pintsaklipslasteväljaanded, skemaatilised ja ebaideoloogilised, välja arvatud tarbimine kui idee.
Vene Esquire on ideeline, irooniline, lajatav, naljakas ja visuaalselt efektne. Pigem mustvalgeid pilte eelistav ja jube hea trykikvaliteediga. Kasutab ingliskeelsete Esquirede materjale, kuid on siiski väga iseseisev, vene kultuuri keskne. Ei karda vanainimesi, nt viimases numbris on intekas 90se lavastaja Juri Ljubimoviga. Ei ole popkultuurileht, pigem midagi klassikat ja traditsiooni glamuurselt esitada suutev.
Ja poliitiline. Antiputinlik. Selle aasta esimene number koosnes vaid vene kultuuritegelaste portreefotodest, kõigil käes loosung klassikatsitaadiga, mis nende arust kirjeldab olukorda riigis. Manifest!
Viimene number räägib jälle muust ja tavalisest, kuid kõik pildid on teostatud hariliku pliiatsiga. Osa on illustratsioonid, osa fotode ümberjoonistused. Reklaam mõjub selle halltoonidemaailma kõrval igava ja labasena.
Lugejakirjad küsivad kogu aeg, miks neid veel kinni pole pandud.
Ma näen siin äärmuslikku ja kaunist loomingulisust, mitte tootmist. Kas Eesti ajakirjad, mis kuuluvad mõnda rahvusvahelisse ketti - hei, Cosmo, AutoBild, TM, Lilit, Playboy ja kes veel, saaks midagi vastu panna? Või ei lubata? Pigem ei suuda... Ja kohapeal väljamõeldud ka ei suuda, ka Muusa on ikka üsna formaalne ja kodukootud...