Kuri masin...

... oli Nik Bärtschi Ronin eile õhtul Rock Cafes. ECM on väga austusväärne plaadifirma, kuigi minu jaoks vahel liiga ilus ja ettearvatav. Aga rohkem kuulates leiad rohkem. Eilne oli tõega kuri ja äge, mis sest, et võitluskunstiharrastajapianistist bändijuht svengrünberglikult aina naeratas. Basskitarr, bassklarnetid (enne ma teadsin, et didgeridoo on ainus inimesest pikem puhkpill, aga võta näpust) ja kaks trummarit mängisid klaveri(mida aegajalt ka trummipulkade ja kätega valedest kohtadest piinati) abiga midagi, mis oli tõesti nagu hübriid James Brownist ja Steve Reichist, reeglina ülidistsiplineeritud ja jazzis liiglevinud sisuta soolosid vältiv, samas virtuoosne. Vahepeal oli paar lugu, kus pinge imelikult vaibus, selline reichiliku sambakarnevali idee tekkis mul. Lisapala nende eelmiselt plaadilt, mis mul kodus olemas on, oli jällegi efektselt kuri. Minu jaoks parem kui prantslaste Song for Tarkovsky reedel...