Küüni täitmise lood ja laulud. Margus Kasterpalu lavastus Madis Kõivu ja Hando Runneli ainetel. Esietendus Saueaugu teatritalus 28. juulil 2009.

"Küüni täitmine" (ilmunud esmakordselt 70ndate lõpus Loomingus) oli aastaid tekst, mida vaadati nõutusega. Teatrilavale jõudis materjal alles aastakümneid hiljem, algul Tõnu Lensmendi ja siis Reeda Tootsi lavastustes. Ka siis võis tajuda probleeme ülemäärase pikkuse ja osalise lavastamatusega.
Kasterpalu (kes kokkuhoiu mõttes debüteerib ka näitlejana) on käitunud julmemalt ja järsult teksti kärpinud, kuigi me tajume ikka Kõivu olemust ja filosoofilist, küsimusi esitavat mõttelaadi vahel, eriti lihtsate külainimeste suhu pandud lõputuid pajatusi, arutelusid ja Runneli luulet, mille noor jazzfolkbänd Paabel on viisistanud. Kohati me ei saagi aru, kas meie ees on lihtsalt lõõpivate ja jagelevate tüüpide heinategu, suhetedraama, filosoofiline sümpoosion, uuemat laadi folkloorietendus või miskit laadi arhetüüpiline maailmamudel. Eriti Aleksander Eelmaa hiilgeroll, tema kui võimaliku Lunastaja kadumine heinakuhja ja tagasitulek kuskilt taeva poolt ime läbi pääsnuna lisab toimuvale mingit laadi tõsise müütilise mõõtme.
Ning hernesupp, võileivad soolaliha, hapukurgi ja sibulaga ja päikeseloojanguaegne vaade põldudele teevad sellest sügavalt kohaspetsiifilise etenduse. Nii see heinategu ju võiski kunagi olla!