reede, aprill 24, 2009

Karismaatilise pedagoogi needus

Kuulasin ühel hommikul Kuku raadiost legendaarse parteilise koolidirektori Märt Sultsi sõimu võimuloleva haridusministri ja tema reformide kohta. Et kõik senitehtu hävitatakse ära ja isegi õpetaja definitsiooni pole kehtestatud!
Mine sa tea, äkki ongi nii; aga haridussüsteem on samas ka oma jäikuse ja intriigide poolest kurikuulus ja minister on alati süüdi; viimane hea minister oli ju nõukaaegne Ferdinand Eisen?
Sultsi hoogne esinemine, mida saatejuhid just liiga palju ei suutnud kontrollida, tekitas mus aga mingi idee, mingi déjà vu, mingi kirjelduse kummalisest inimtüübist. See on karismaatiline (mees)pedagoog. Ta ei pruugi olla koolidirektor, kuigi tihti ta on seda. Keskealine, üks keskmiselt kolmest meesõpetajast koolis üldse, osav, sõnakas, autoriteetne, juhitüüp, meedias tuntud. Kõik nagu vaja!
Samas on selle tüübi esindaja tihti veidrik, tal on kiiks, mis võib lõpuks lõhestada kolleegid ja õpilased vastandlikesse leeridesse. Ma mäletan üht sellist (ma austan teda ju mõnel põhjusel ikka, olgu muld talle kerge) oma kooliajast. Äärmuseni viidud täpsuse ja sõjaväelise korra nõudmised, kummaliste rituaalide kehtestamine, sadismi piiril karistused eksimuste eest. Samas teadmised, oskus õpetada, otsekohesus ja ausus. Kõike on selle tüübi paremagi kehastuse puhul liiga palju, õhk säriseb kõrgepingest. Keegi ei tea, kuidas istuda või astuda, hirm siseneb klassi, vahel harva siiski ka vaimustus.
Samas on sel tüübil palju rohkem võimalusi libastuda. Niipea kui talle tundub, et meri klassitoas on põlvini, ta oleks nagu autoriteet ja teadja, võib ta hakata esitama teaduse või õpetuse pähe kurat teab mida, mis on reaalselt vaid isiklikud kinnisideed. Rääkida perekonnaõpetust kõrvalainena õpetades parateooriat meeste rinnakarvade ja viljakuse seostest ja nii edasi...
Ka ülikoolis nägin sellist tüüpi. Teenekas uurija omal alal, kah rituaale armastav ja end eestiaegse professorina ette kujutav (kuigi jalgadega sahistamise idee õppejõu tervitamiseks oli talle tundmatu, ta nõudis püstitõusmist) egotsentrik, kellele samal alal konkureeriva ja täiesti tõsiseltvõetava ajalookoolkonna teostele viitamine eksamil tähendanuks kindlat läbikukkumist.
*
Sel tüübil on erinevaid väljendumisviise, elegantsemaid ja sündsuse piiridesse jäävaid; ja üle ääre ajavalt vastikuid. Ja koolilaps saab sellest aru reeglina alles aastaid hiljem.
Kui tüübi tuntud esindaja Lauri Leesi kuulub ikkagi ETV kultuurisaadete, Mezzo ja Arte ohutusse ilumaailma, siis Märt Sults on "Võsareporteri" ja Kesknädala fännidele oluline isik, tundub mulle. Ja see ei ole enam nii ohutu meelelahutus.