Miks ma ajalehti ei loe ja teisi seletusi

Ma leidsin elutoast üle-eelmise Eks­pressi. Mida polnud keegi lugenud. Seepeale hakkasin mõtlema, et miks. Olgu, ma olin töö juures üle poolte tekstidest niigi läbi lugenud, aga ikkagi: miks mind lehed enam ei köida? Mind, vana meediahoolikut? Miks ma ei osta nädalavahetusel reeglina kõiki laupäevaseid päevalehti, nagu vanasti? Kas lehed on läinud halvemaks?
See on üldisem nihe. Ajaleht ei ole enam uudiste kandja. Selle, mida televisioon püüdis teha, aga päriselt ei suutnud, tegi osa lugejaskonna jaoks ära internet. Uudised on nüüd seal. Muidugi ei puuduta see kõiki, lehtedel ju lugejaid ikkagi on, aga kas nad otsivad uudist või midagi muud? Minu hüpotees on see, et kui ajalehtedest midagi veel otsida, siis just nimelt arvamusi. Inimeste mõtteid, arutluskäike, kirjeldusi, ideid. Kõigi lehtede puhul avan kõigepealt arvamuskülje. Seal on ikkaˇmidagi lugeda, kuigi osa arvajate jutt on üle poole etteaimatav.
Uudistejahi võistlus on aga kaotatud. Uuriv ajakirjandus näib üha professionaalsemaks muutudes kaugenevat tavalugejast; kui just mõnd üheselt mõistetavat skandaali ei paljastata. Kui “ajakirjandusmaastikku” võis varem kirjeldada kui keset linnu ja külasid kõrguvaid pilvelõhkujaid, kust auväärsed maa soolad saatsid liftiga alla kaalutletud ja õpetlikke sõnumeid ja teateid suure maailma neist osadest, mida vaid teatud kõrgusest võis näha, siis nüüd on see maastik täidetud madaltiheda hoonestusega. Vertikaalne struktuur ei tööta enam, osa pilvelõhkujaid on varemetes, teistes tuksub veel elu, kuid õhus on solvumis- ja hirmutunne. Tegelik meediaelu käib mujal. Kanaleid on juurde tulnud, nad moodustavad nagu mingi võrgustiku või taime risoomi. Sel maailmal pole keset, pole varasemaga võrreldavaid hierarhiaid ega selget mõõdetavust.
Kui te arvate, et ma räägin ainult uue maailma demokraatlikumast osast, blogimaailmast, siis te eksite. Kõike muud on ka palju rohkem. Telejaamu, raadiokanaleid, ajakirju. Isegi ajakirju. Uue maastiku põhiteemad on individualism ja spetsialiseerumine. Uued kogukonnad, mis võivad koonduda mõne veebikülje, aga ikka veel ka pabertrükise ümber. Mis tõestab mulle, et kõiki rahuldav mainstream-ajakirjandus on üsna surnud, ajale jalgu jäänud kui mõttetu raiskamine. Tulevik on vähemuste käes! Mistõttu ma soovitan Ajakirjade Kirjastusel Stiili ja Anne liitmise ja sellega kaasneva unistuse supernaisteajakirjast asendada ajurünnakuga, missuguseid ajakirju lugejal tegelikult vaja läheb. Suur oht on, et liidetavate summa on väiksem, kui võiks arvata, ja tekib (pesupulbri reklaamfilmide stiilis) “tavaline” ajakiri. Mille kõrval näivad nišitooted tõepoolest säravad ja kellelegi vajalikud...