Keskendumisraskused

Hankisin kolm vaba päeva. Sõitsin maale. Hakkasin kirjutama näidendit. Näidendi kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan romaani. Romaani kirjutamise käigus avastasin, et kirjutan luuletusi. Lõppude lõpuks oli kolme päeva põhiline kasutegur see, et õnnestus tunde imeilusas looduses olla ja kümneid kilomeetreid kõndida. Loodetud tekstimassiive ei tulnud.
Selle loo kirjutamise algul kirjutasin veel neli algust eri teemadel lugudele, mis kõik takerdusid kuhugi ja tundusid naeruväärselt mõttetud.
Samuti taipasin, et olen juba praegu, üheksanda lauseni jõudes käinud vahepeal kolm korda kontori teises otsas ja joonud klaasi mullivett.
Kui need pole keskendumisraskused, siis mis need on?Ja kas need pole tänapäeva inimese, kes lõputult plõksib oma arvutis paralleelselt lahtiolevaid faile ja netilehekülgi, põhilised haigussümptomid?
*
Samas, mina ei tahaks tagasi maailma, kus arvutis sai lahti olla vaid üks programm. Kus teler näitas kaht kanalit. Kus sealiha oli kilohinnaga kas kaks või neli rubla. Jah, keskendumisraskused sealt ju algavadki, et maailm on keeruline, tulvil asju ja ahvatlusi. Võib-olla on siin ka midagi head? Võib-olla on keskendumisraskused paratamatud ja normaalsed?
Üks mu lemmikuid, briti disainikriitik Stephen Bayley kirjutas äsja The Observeris, et tegelikult võivad vana kooli inimesed ägada selle üle, et lapsed muutuvad üha kirjaoskamatumateks, kuid samas omandavad nad hoopis uusi oskusi, nende käe ja silma koostöö tase on uskumatu. Arvutimängud võivad arendada ruumitaju ja kujutlusvõimet kaugemale kui mis tahes 16. sajandi arhitektil. SMSide saatmine arendab distsipliini ja kujutlusvõimet. Ja nii edasi.
*
Keskenduma peab ja ma oleksin väga õnnelik, kui ma oleksin parem keskenduja; kuid me ei saa maailmas toimuva vastu. Ja me ei peaks nürilt vastandama mingit aega, kus oleks nagu enam keskendutud, praegusele. Me elame praegu ja keskendume praegu, niipalju kui keegi saab, eks?