Uue aja inimesi. Udo – agronoomist artistiks
Udo Tädo on 43 aastat vana, EPA cum laude lõpetanud agronoom. Tema isa Harald Tädo oli Lõuna-Eestis aastaid tuntud kolhoosiesimees, töökangelane, kuid ka rahvamees, kõva käega, kuid südamlik. Kui tema poeg Udo keskkooli lõpetas – üsna head hinded ja eriti ilus käekiri, tal lubati alati klassipäevikusse nimekirju kirjutada –, oli selge, mis edasi saab. Isa õpingud jäid Stalini ajal pooleli, nüüd oli poja kohus asja edasi viia. Kindlasti EPA, kindlasti agronoomia!
Udo läkski, kammis vuntse, jah, ta oli omavanuste hulgas haruldus, vuntse kandsid 1984. aastal noortest vaid reeglina komsomolitöötajad, õppis, käis vahepeal sõjaväes ja lõpetas 1991 kõrgkooli. Ees ootas tegelik elu!
Udo karjäär algas ühes näidissovhoosis, mida juhtis isa sõber Meinhard. Paar aastat tööd, kiire tõus peaagronoomiks, ja siis! Ühel päeval hakkas sovhoos lagunema ja see oli pöördumatu protsess. Tagastati talumaid, müüdi vara, vanem lugeja mäletab seda janti isegi. Udol polnud midagi tagasi saada; ja ta polnud ka talupidaja tüüp, kogu teadmine oma kätega tehtavast põllutööst pärines ridaelamus kasvanud noormehe jaoks ju EPA praktikumidest.
Udo, kes oli vahepeal naise võtnud ja kaks last saanud, oli järsku töötu. Ta ei andnud alla. Püüdis töötada torustike, mootorsaagide ja lumesahkade müügijuhina; läks raamatupidajate kursustele; proovis kätt Herbalife’i ja tolmuimejate müügi ning mingi ameerika skeemiga, mis lubas kiiret rikkust eksklusiivtoodete müügiõiguse edasimüüjaile. Asjata.
Ühel hetkel koitis. Tal oli hea lauluhääl ja ta oli lastemuusikakoolis paar aastat ka õppinud. Ta ostis 700 krooni maksnud odavsüntesaatori ja hakkas harjutama. Rahvalikud laulud, mida vanematekodus süldilauas lauldi, tulid imelihtsalt meelde. “Ma ei teadnudki, et sul nii ilus hääl on,” imestas isegi muidu viletsa majandusseisu pärast tõre naine.
Udo hakkas esinemiskohti otsima. Esimene neist oli vanemate kuldpulmas. Teine oli ühel juubelil. Seal anti talle juba ka raha. Kolmas oli külaklubis, juubilar soovitas teda sinna. Ja nii see läks. “Seal, kus rukkivälja...” ja “Suure lilleaia” kõrvale hakkasid tekkima ka Udo oma lood, näiteks “Väikese poisi unistus” ja “Lähme lakka, trillallaa!”. Udost sai kohalik staar. Praegu salvestab ta oma esimest albumit. Toomas Anni, hoia alt!
*
Vanarahvas nägi palju vaeva, et inimkeeles kirjeldada eri linnuliikide laulu. Mina sain selle loo idee, kui ühel varahommikul kuulsin läbi lahtise akna mulle tundmatut lindu lakkamatult heledal häälel kilkamas: “Uudotäädo – hitt! Uudotäädo – hitt!”
Udo läkski, kammis vuntse, jah, ta oli omavanuste hulgas haruldus, vuntse kandsid 1984. aastal noortest vaid reeglina komsomolitöötajad, õppis, käis vahepeal sõjaväes ja lõpetas 1991 kõrgkooli. Ees ootas tegelik elu!
Udo karjäär algas ühes näidissovhoosis, mida juhtis isa sõber Meinhard. Paar aastat tööd, kiire tõus peaagronoomiks, ja siis! Ühel päeval hakkas sovhoos lagunema ja see oli pöördumatu protsess. Tagastati talumaid, müüdi vara, vanem lugeja mäletab seda janti isegi. Udol polnud midagi tagasi saada; ja ta polnud ka talupidaja tüüp, kogu teadmine oma kätega tehtavast põllutööst pärines ridaelamus kasvanud noormehe jaoks ju EPA praktikumidest.
Udo, kes oli vahepeal naise võtnud ja kaks last saanud, oli järsku töötu. Ta ei andnud alla. Püüdis töötada torustike, mootorsaagide ja lumesahkade müügijuhina; läks raamatupidajate kursustele; proovis kätt Herbalife’i ja tolmuimejate müügi ning mingi ameerika skeemiga, mis lubas kiiret rikkust eksklusiivtoodete müügiõiguse edasimüüjaile. Asjata.
Ühel hetkel koitis. Tal oli hea lauluhääl ja ta oli lastemuusikakoolis paar aastat ka õppinud. Ta ostis 700 krooni maksnud odavsüntesaatori ja hakkas harjutama. Rahvalikud laulud, mida vanematekodus süldilauas lauldi, tulid imelihtsalt meelde. “Ma ei teadnudki, et sul nii ilus hääl on,” imestas isegi muidu viletsa majandusseisu pärast tõre naine.
Udo hakkas esinemiskohti otsima. Esimene neist oli vanemate kuldpulmas. Teine oli ühel juubelil. Seal anti talle juba ka raha. Kolmas oli külaklubis, juubilar soovitas teda sinna. Ja nii see läks. “Seal, kus rukkivälja...” ja “Suure lilleaia” kõrvale hakkasid tekkima ka Udo oma lood, näiteks “Väikese poisi unistus” ja “Lähme lakka, trillallaa!”. Udost sai kohalik staar. Praegu salvestab ta oma esimest albumit. Toomas Anni, hoia alt!
*
Vanarahvas nägi palju vaeva, et inimkeeles kirjeldada eri linnuliikide laulu. Mina sain selle loo idee, kui ühel varahommikul kuulsin läbi lahtise akna mulle tundmatut lindu lakkamatult heledal häälel kilkamas: “Uudotäädo – hitt! Uudotäädo – hitt!”
4 Comments:
Kirjutada tuleb ikka neil teemadel, mida tuntakse. Ükski legendaarne kolhoosiagronoom ei elanud ridaelamus, vaid oma villas/talus. Nende pojad on ka täna edukad suurpõllumehed, millele paljuski aitas kaasa sovhooside-kolhooside vara osav ärastamine papade käe läbi.
Vale puha! Tean majandijuhtigi, kes just nimelt ridaelamus elas. Ja tean ka üht masinapargi omanikku (isalt päranduseks saadud), kellel hunnik vanarauda aia taga roostetab, kuid kes ise - vaba kui lind - poe taga siritab. Vaevalt, et sealt küll plaati tuleb, aga mine tea... ;)
...et kuula ikkagi JB Two Rivers lõpuni. Kirgastav.
Mind see nii väga hoiab praegu.
Loe kogu blogi, paris hea
Postita kommentaar
<< Home