Lahendusi otsima

Iseenesest on praegune meediadebatt tore, loe kasvõi Hõbemäe (http://meediaeetika.blogspot.com) tekste ja kommentaare. Ilmselt viitab see mingile uuele arengustaadiumile. Aga samas on üleval väga palju hämarust. Udu võiks hajutada, see aitab mingite asjade selgeksrääkimisele kaasa. Pakun välja oma tagasihoidlikud etepanekud:
a) kultuuriminister võiks natuke pikemalt ja tõsisemalt lahti seletada, mis tema arvates meedias pahasti on. Kui ta arvab, et see on päevalehtede mõistusest kõrgemal, siis palun, mis saaks Areenil või Sirbil pika intervjuu vastu olla.
b) kas hariduse tase Tartu ajakirjandusosakonnas ei võiks olla jututeema? Mitte et ma saaksin väita, et see oleks halb. Aga mulle lähedane näide ühe teise kõrgkooli sügavasse ebapädevusse vajunud teatud osakonnast tuletab meelde, et stagnatsioon on kerge tulema. Mis sest, et enamik ajakirjanikke näib olevat mujalt tulnud kui Tartust...
c) Need tüübid, kes prööskavad kommentaariumides, et ajakirjanikud on lollid, ei tea midagi, moonutavad fakte, avaldavad väljamõeldisi jne, võiksid end usutavaks muuta, tuues kisa ja möla asemel ära fakte. Rääkigu lugusid kohtumistest ebapäedevate ja lollide zhurnalistidega, viidaku vigadele nende lugudes. Praegune jutt on lihtsalt loba. Miks nõuda ajakirjanduselt faktitäpsust, kui ise võib lihtsalt räusata?
d) Ajakirjanike Liidul oleks praegu viimane aeg osaleda debatis. Aga mitte meediasõimajate poolel, nagu viimased kümmekond aastat on tema mitterepresentatiivsuse tagajärjel olnud; ausalt öeldes ühe hiljutise ürituse näol nad ka püüdsid midagi uut ja asjalikumat teha.
e) Aegajalt pinnaleujuva Avaliku Sõna Nõukogu ja Pressinõukogu vastuolu tausta ei tea ilmselt enamik lugejaid. Kas mõnes lehes on kirjeldatud sündmusi, mis viisid ühe organisatsiooni usaldatavuse kadumiseni ja teise tekkeni? Ikka valitseb versioon Pressinõukogust kui leheomanike kokkuklopsitud hääletorust.
Ja nii edasi.

Nääripuu Sokolnikis,

ehk jaanituli Hundisilmal. Vaatasin Kanal 2 "uudistesaadet" täitsa juhuslikult, aga see tasus ära. Missugused tüübid! Missugused tualetid! Missugused tantsunumbrid! Mart Sander! TAuno Kangro! Linnar Priimägi! High-camp ulatas käe rahvapärasusele.
Iseküsimus, miks ikkagi. Et valimised on lähedal? Et lihtsalt lõbus materjal?
Otsustasi, et hakkan lahti kirjutama seda, miks ma ei salli Keskerakonda. Peab seletama, muidu arvatakse, et see on lihtsalt mingi vasakpoolsuse-sallimatus, nii omane litsenseerimata ajakirjanikele...

Postimees lingib väsind looma,

no ja las lingib. Aga tõesti, tublid inimesed, kes te siia tolmukorra alla satute, teadke, et Postimehega pole siin mingeid muid seoseid kui see lingike.
Priit Hõbemägi on minust natuke karmim (http://meediaeetika.blogspot.com/) ja tal on kah õigus. Kui ma oleksin professionaalne blogipidaja, siis oleksin sel teemal tõsisem. Või kuidas?
Tegelikult oleks Postimees võinud palju rohkem blogisid linkida. Neid, mida tegelikult hoolsalt tehakse, mis sisaldavad huvitavaid mõtteid, ootamatuid vaateid, toredaid pilte...

Unenägu parimatest kavatsustest

Olin unes kooliõpetaja. Sain isegi hakkama vist. Koolimajal olid mingid veidrad arhitektuurilised eripärad ja sööklas anti erakordset solki. Rääkisin sellest õppealajuhatajale. Ta soovitas õppenõukogus kõnelda. Rääkisin seal ka. Direktor, hallipäine tädi, vaatas mulle otsa ja lausus: "Toit võiks küll parem olla, aga teil on juuksed sitased." Tõusin püsti ja lahkusin majast jäädavalt.

- mis viitab vist Jamie Oliveri kampaaniale koolitoidu parandamiseks Inglismaal, mis ei pruugi õnnestuda, sest koolisööklad on suures osas aastakümnetepikkuste lepingutega mingite firmade käes
- mai Loomingus ilmunud jutustusele, kus innovaatik kirjeldab oma väljasöömist mingist ministeeriumist sinna nüüdseil, rüütellikel päevil tekkinud arvutioskuseta, intriigihuviliste ja nõukataustaga onude poolt, kellest üks oli parajasti kohtu all majanduskuriteos kahtlustatuna

- kõik viitab kõigele. Peaksin lugema midagi Jungi sünkroonsusteooria kohta nüüd.