PM21

Czeslaw Niemen, "Czas jak rzeka. Zlota kolekcja". Kes mängis mingi aeg tagasi klassikaraadios Niemenit? Sealt sain ka teada, et Poola gunnargraps on juba vist paar aastat surnud. Üks väheseid Niemeni plaate, mida Varssavi suures plaadipoes üleeile üldse leida oli, 60ndate lõpule keskenduv best of. Slaavi soul oli olemas, tundub mulle.
Anjani, "Blue Alert". Nagu oleks Leonard Cohen surnud ja taaskehastunud oma õpilase/abilise/produtsendi beibartist Anjani kujul. Igav, ebakarismaatiline, aga hästi produtseeritud. Selline jazzilik. Cohen on produtsent ja kaasautor.
Ja see tundmatute bändide plaadihunnik on ikka vaid pooleldi kuulatud...

Jaki L ja tagurpidiperspektiiv

Trummar on tavalises bändis see põhi, vundament või kandesein. Vahel lastakse tal soolosid mängida, et ta saaks oma osavust näidata; vahel ümbritsevad trummarid end hirmuäratavate löökpillihulkadega.
Eile KUMUs (kurat, miks siiski kolmandiku võrra tühjale saalile?) mänginud Cani veteran Jaki Liebezeit oli selle loogika järele natuke imelik. Koos elektroonik Burnt Friedmani ja saksofonistklarnetist Hayden Chisholmiga esitatu tugines Liebezeidi eripärasele trummimängule sedavõrd, et kõik oli nagu pahupidi pööratud. Nelja trummi (basstrumm puudus) ja kolme taldrikut mängiv vanameister oli alati esiplaanil, helipildis jäid teised alati kuskile varju, moodustasid taustamaastikke ja udusid, mille ees said krautrokkari metronoomid tiksuda. Ma ei tea, kuidas seda tehniliselt tegelikult tehti, osa rütme koosnes sämplitest vist.
Eriskummaline, monotoonne, minimalistlik, ikka huvitav.
Peaks siia uusi Praegu Mängivaid kirjutama, aga seda kõike on liiga palju. Kuulan nimelt läbi üht kontorist koju tassitud plaadivirna, mis tekitab üldiselt õlakehitust. Tundmatud bändid ja mitte liiga originaalsed... Viini kõrtsilaulja Louie Austeni plaat on vähemalt lõbus. Vanem gentleman, Sinatra impersonaator on järsku hakanud elektroonilisel taustal croonima; ja tagajärg on kas kohutav või väga hea vaheldumisi.
Ja Caetano Veloso "Ce" on suurepärane oma sirgjooneliste, peaaegu postpunklike taustadega.
Ja Lambchopi "Damaged"...

Estonia? Estonia kui uppuvlaevatümpsuhitt?

Üks vanaldane vallaliini bussijuht mängib alati V2 peal Elmarit. Mitte just meeldiv, kuid õpetlik. Kust ma muidu teaks, et mingi kodumaine bänd Tape6 on teind laevahukuhiti "Estonia"? Ma tõesti ei raatsi kodus Elmarit kuulata.
Miks ma seda lugu varem kuuld pole? Ja kas ma seda netist ei leia? Seni ei leidnud.
Ja miks see algul täitsa tavatümps - korra tuli isegi Underworld, minu lemmik, meelde - lõpuks nii kodukootud piinlikhalaks muutub?
Nii palju küsimusi. Linki, palun, ma ei jõua oodata, mil see jälle Elmarist tuleb...