laupäev, oktoober 23, 2010

Kalevile, veelkord

Kui ma veel üliõpilasena Ekspressi tulin, kandsid peaaegu kõik mehed argipäevil kampsuneid, pügamata habemeid ja koledaid prille. Me kõik olime sellised, samas tulvil entusiasmist teha midagi uut ja teistsugust, ja seda me tegimegi, niihästi, kui keegi suutis.

Ma töötasin Kaleviga koos peaaegu 18 aastat; need olid erinevad aastad ja rollid, ma olin ta kaastööline tehnilise toimetajana, kujundajana, peakujundajana, kolumnisti ja kriitikuna ja siis viis aastat ta ülemusena Areeni juhtides – piinlik ju olla endast targema inimese ülemus, eksju…

Aga kas sellest rääkida? Küsimus võiks hoopis olla, kui Kalev oleks olnud hoopis vein, siis mis vein?
Toimetuses joodi mu saabumise ajal 1992 metsikult, ja mitte eriti tsiviliseeritud vedelikke, põhiliselt viina mehukattiga, kui keegi veel meenutab siukest soome pseudoapelsinisiirupit. No see polnud tsivisiliseeritud jook, see oli rahvalik barbaarsus.
Kalev muutis selle banaalse maailma sujuvalt mõne aastaga elegantseks ja päriseks, mehukatti kadus, ka liebfraumilch ja monastõrska izba seejärel. Mängu tulid pärisasjad, pärisveinid, päristeadmine. Süvenemine. Kommentaarid ja arutelud.
Õhtud Areeni toas, kus Kalev serveeris uusi ja huvitavaid veine.

Ja muidugi tegelikus, hoopis teksti- ja kirjanduspõhises töös ilmnevad empaatia ja soojus, mille pärast ma ka praegu puudust tunnen. Naeratus kaks lauda eemal. Tolerantsus ja headus. Suutlikkus vahel pööraseid debatte lahendada või teistele radadele pöörata.

Umbes 1994 saadeti mind Kaleviga nädalaks tutvuma lääneliku ajakirjandusega Turun Sanomatesse. Tutvusime, oli üldjoontes igav, praegune eesti meedia on sama igavuse lõpuks ometi kätte saanud.
Rääkisime Kaleviga siis sellest, et ta – ohh, ta oli siis ju umbes viisteist aastat noorem kui mina praegu – ei muuda midagi oma imagos, et see habe jääb ja nii edasi. Samas ta muutus üha elegantsemaks, valis oma süsteemis riideid, oli üha vahvam.
Kalev jäi ühtpidi endale ja valitud välisele stiilile kindlaks ja teistpidi käis ajaga väga kaasas.
Ja läks kirjutades, nii elust, kui veinist, üha paremaks, kasvõi kui vaadata ta „Elu sumedusest” tekste.
Paremaks, nagu hea vein läheb.
*
Kui Kalev oleks olnud vein, oleks ta olnud prosecco, ma kardan.
Samas, kahjuks see ühekordsuse efekt. Ma ütleksin, et kui ta oleks saanud, oleks ta olnud vähemalt mu lemmikvein Soave näiteks, aga mis teha kui ei jõua…
Jah, ühel hetkel avatakse pudel ja käib klõps ja ongi.
Ma tahaks teda nii mäletada, kui paremini ei saa. Ilusat, eluks ajaks jäävat järelmaitset, mis sest, et pokaalid kähku tyhjaks joodi…