pühapäev, oktoober 21, 2007

Toomas Vint kui...

... minu lemmikkirjanik?
Võibolla. Aga teisi samahäid eesti kirjanikke oli ja on ka. Aga siiski.
Mati Unt oli lai ja kõikehaarav ja lobisev ja kosmiline.
Jaak Jõerüüdil ja Toomas Liivil ja Juhan Viidingul ja Vaino Vahingul on luulejuppe ja proosatekste, mida võid une pealt deklameerida. Ja nii edasi, ärme väliskirjandust puutume.
Aga ma tahtsin juhtida tähelepanu Vindi uuele raamatule. Pole veel kuskil päriskriitiku arvamust selle kohta lugenud, ja peab see siis üldse korda minema? Siin, rahvapärases blogimaailmas?
Minu arust on äsjailmunud romaan "Mäluauguga naine" üks vingemaid asju viimase aja eesti kirjanduses. Banaalselt kõlab, see "vinge", eks?
Aga see on nii. See on ühtpidi tüüpiline Toomas Vint; lapsepõlvekomplekside kirjeldus, seksuaalkomplekside kirjeldus, keskkonnakirjeldus ja uue teemana nõuka ja arnoldrüüteliku, rahvaliitliku põlvkonna eneseõigustuste kirjeldus; ja siis ootamatu kiirmontaaž ja filmilikkus.
"Nagu suur isane kala akvaariumis", teos noorkunstniku keerulisest elust, mis oma valgusekirjelduste ja atmosfääritajuga mind kunagi kaugetel 80ndatel lummas, oli umbes neli kords aeglasem vist? Või ei?
Aga nüüd on meil tegemist peaaegu koha ja aja ühtsusega. Thrillerlik story pintsaklipslase kohtumisest mõnevõrra vanema maanteekraavi visatud naise ja tema nõukapõlvkonnast pervomehega mängitakse läbi uskumatu filmilikkusega. Kiirus, täpsus, teravus, tegelikkus. Ikka selles atmosfääris, mida Toomas nii suveräänse täpsusega kirjeldada suudab.
Kadedus lugedes... kui ma natuke rohkem oskaks, ma kirjutaks kohe sellest filmistsenaariumi; ja see oleks hulga hullem kui tüüpiline eesti filmi stsenaarium. See oleks eesti vastus David Lynchi "Inland Empire'"le, ausalt... OK, karskem ja natuke selgem, aga ka Vindi raamatu protagonisti jaoks jääb lõpus palju selgemaks üks Joel Sanga luuletus kui temaga tegelikult kevadel vanemate talumajas juhtunu.
Ja ma ei tea, kes nende rollidega hakkama saaks. Aga see film tuleks ette võtta.
Või lugege ja vaielge vastu.

teisipäev, oktoober 16, 2007

Abitare, remixed

Vahepeal oli see oluline Itaalia disaini-arhitektuuri-kunstiväljaanne kadunud siit. Siis tuli tagasi, kallis ikka. Kunagi tellisin teda. Ja siis mitte.
Ja nüüd on kõik muutunud, ajakiri on tagasi, kaanel ühe Bordeaux' villa koristajatädi. Uskumatu kaas! Ok, see on Rem Koolhaasi projekteeritud villa ja feature kirjutab high-tech-maja edasisest saatusest, kuid uskumatult ajakirjandusliku võttena läbi sama koristaja pilgu!
ja muud asjad, ammusurnud klassiku Julio Cortazari reisikiri prantsuse kiirteedest 70ndail... ulmekirjanik Bruce Sterlingi kirjeldus maskeerimisvõrgu all elavast majast... neegrite omavaheline debatt aafrikapaviljonist Veneetsia biennaalil... grupi kunstikriitikute sotsioloogiline analüüs nukrast pildist, mis kujutab vana poola naist lilli müümas... ruumilavastused Tennesse Williamsi ainetel, pikkade tsitaatidega...

Uskumatu uuendus. Jube elus ajakiri.

pühapäev, oktoober 14, 2007

PM24

Sõitsin hommikul rattaga. Küla oli tühi, nägin umbes kolme autot, külavanemat ja maanteel jooksvat eelmist rahandusministrit. Lombid kergelt jääs, lootusetult ilus sügishommik. Eilne tuul on ühe sirelit meenutava vitsa maha murdnud aias. Puuriida pealt on eterniiditahvlid ära lennanud. Hakkasin kuulama kaht järgmist plaati.
Roisin Murphy, "Overpowered". Eelmine, Matthew Herberti produtseeritud plaat oli parem, tundub. Aga see on disko ja ses on oma väärtused. Murphy on suur artist, tundub, suurem kui ilusaid klisheesid taustaks kuhjavad produtsendid. Kes ütles, et see on plaat, mida Madonna oleks tahtnud teha, aga pole suutnud?
Radiohead, "In Rainbows". Üks eesti muusikakriitik maksis selle eest 99 krooni, et luua sümboolne sild bensukais müüdava tümaka ja intellektuaalsuspretensioonis britibändi vahele. (Kes ei tea, siis seda saab netist osta iseenda valitud hinna eest...) Ma ei ütle, mis ma maksin, ma olen kooner, muusika suhtes rikuvad mind tasuta promoplaadid ja mälestus piraatplaadinduse aegadest, mil ostsin kokku pöörase kogu asju, mida legaalselt polegi võimalik saada.
Aga ma ei oska Radioheadist veel kirjutada. Nagu hea ja nagu klišeelik; ja vahel kohutavalt, lõikavvalusalt ilus.

reede, oktoober 12, 2007

PM 23

Robert Wyatt, "Comicopera". Friiklikum ja veidram kui eelmine, kohati väga liigutav, kohati ehmatavaid sounde - nagu sämplitud Brian Eno häälest mörinat tekitav "enotron" näiteks. Ei ole ei koomiline, ega ooper. Lõpuks lülitub Wyatt ümber itaalia ja hispaania keelele, lõpulooks 65. aastast pärit Che Guevarat ülistav samba! Uncuti intervjuust selgus, et peale selle plaadi valmimist jättis Wyatt joomise maha, aga kommunist on ta ikka.
Burnt Friedman, "First Night Forever". Saksa elektrooniku katsetused poplauluvormis. House'ilikud vokalistid ja jamesbrownilikult prööskav juba vanem kunstitegelane ja 70ndate kommuuniaktivist Theo Altenberg. Ebaühtlane, kuid huvitav, just soundilt.
Scott Walker, "And Who Shall Go To The Ball? And What Shall Go To The Ball?". Mõni mees võib endale pöörasusi lubada. 4osaline kammerorkestriteos elektroonikaga, loodud tantsuetenduse taustaks. Kohati huugav, kohati leidlik. Walker suud ei ava, tema halisemine jääb kuulmata. Antakse välja vaid 2000 Vaughan Oliveri kujundatud plaati ja siis kustustatakse 4AD kataloogist. Veidrikud on lahedad.

pühapäev, oktoober 07, 2007

Tagasi

Ühel hetkel hakkad tagasi blogspotti tahtma.
Mingis mõttes hakkab kõik paremini minema, kuulatagu vaid Joni Mitchelli uut plaati; tema hääl ei kähise enam; ei sära ka, kuid see on siiski jube hea plaat. Vana inimesena soovitan.
Ja Sügisballist tahaks kirjutada. Veel ei oska. Aga tahan, väga. Ma olen alati arvanud, et see on tekst, millest TULEB film teha.
Need vaated Lasnamäele. See lumi ja/või vihm, mis sajab ühel hetkel filmi keskel kolletavatele puudele ja taustaks sõidab Laagna teel Maardu lõõtsabuss. Ma olen seda oma aknast näinud aastaid. Filmikunst ühendab üldistuse nimel asju, U.M. korterist, kus suur osa filmist tehti, ei näe seda vaadet. Minu endisest korterist nägi, aga sealt jällegi ei näinud linna.
Ja nüüd on see nostalgia, mida kinoekraan käivitab...
Ma elan nüüd justnagu maal, totaalselt eemal (no 5 kilomeetrit:)) sest keskkonnast, mis filmi lõpus vähemalt nägi välja jubedam kui tegelikult... või siiski?
Suur Lasnamäefilm, sest võiks arhitektuuriajakirja kirjutada. Ausalt.
Ja jutt ole üksindusest ainult, jutt on ka harjumuspärasusest/nõukast meis enestes. Jutt on meist enestest. Jube halastamatu, jube ilus seepärast.