Ü või Y

Ma ei ole filoloog, kuigi olen kunagi lugenud küll artikleid keeleuuendusest ja y ja ü probleemist. Mõte õigekirjutuse personaalsusest on mulle väga meeldinud, aga ma tean, et see ei meeldi keeletoimetajaile, kellest staarimad kipuvad vahel lausa oma isiklikke reegleid konstrueerima, ükskõik, kas need toetuvad mõnele ÕSi tõlgendusvõimalusele või isiklikele (kinnis)ideedele. Üldiselt on eesti keel ikkagi üsna korrektne ja normeeritud, kui online-toimetuste uudistesõnastused ja pealkirjad maha arvata...
Johannes Aaviku ja Uku Masingu imetttegev täht y aga kummitab. Harva, kuid siiski. Ja eri tugevusega, näiteks luules on see teatud vähemusliku traditsioonina täiesti normaalne. Ka poolilukirjanduslikus, personaalse vaatega kontserdiarvustuses ajakirjas Muusika võin seda põhjendamatusele vaatamata taluda. Kuid moodsasse klassikasse kuuluvate luuletuste tõlge?
Jah, ma räägin Richard Brautigani äsjailmunud valikkogust Lauri Sommeri tõlkes. On need tõlked sedavõrd kaugel originaalist, sedavõrd lähedal tõlkijale, et see oleks lubatav? Ausalt, mind häirib seose puudumine minimalistlike, tabavate, ilmselt hästi tõlgitud värsiridade, 60ndate-70ndate USA ja Eesti eelmise sajandi alguse keeleuuenduse friiklikuma, tööle mitte hakanud otsa vahel.
Egomaniakaalsus? Suurushullus? Et olen sama võimas ja iseseisev kui Uku M? Vabandust, see ei ole isiklik rünnak, mul ei ole au Laurit tunda. Ma räägin lugeja positsioonilt.
Ja kus on muidu nii hoogsad keeletoimetajad, kes on nii kindlad, et Internet näiteks on suure tähega? Mis indulgents on Lauri Sommeril oma privaatkeelekasutuse kasutamiseks, kui üldiselt kehtib ikkagi normeeritud keelekasutus?
*
Aga mis ma sõiman. Mul on parem idee. Hakkax ks-i asemel x-i pruukima? Lisax klassik Mercale saaxin toetuda ka tuhandetele sms-i ja msn-i kasutajatele, ex? See olex juba jõud...