See, mis järgneb, sarnaneb üliväga oma asja ajamisega teise mehe ajalehes, aga las olla. Ja tegelikult ongi see lihtsalt isikliku nostalgia küsimus. Näitekirjanik mõtleb välja tegelased, kirjutab neile pähe mõtted ja suhu jutu; lavastaja paneb nad liikuma ja mõtleb välja mõne suurema skeemi või triki; ja kunstnik leiab neile selga riided. Ja siis nad mängivad seal. Paar korda, paarkümmend korda, isegi sadu kordi. Kunagi ei mängi nad täpselt ühtmoodi, ikka on mingeid muutusi, mis võivad sõltuda ilmast, hambavalust, perekonnaelust, joobeastmest, publikust või inspiratsioonist, uutest ideedest või stagna pealetulekust. Aga nad mängivad. Kuid ühel hetkel võetakse tükk maha. Isegi kui ta on kunagi menukas olnud, kohalik turg ei talu liigpikki mänguaegu, inimesed, potentsiaalsed vaatajad, saavad lihtsalt otsa. Agatha Christie “Hiirelõksu” pikaealisust kuskil West Endis ei saa siinmail korrata; ja no kas ma tahaksin üldse sihukest iidset lavastust vaadata? 1984 vist vaatasin Moskvas, Kremli Kongresside Palees üht ooperit (Verdi? Wagner?), mille keegi Ida-Saksa lavastaja oli teinud selle hiidsaali jaoks umbes 1972. Nii surnud teatrit pole ma varem ega hiljem näinud. Tundus, et lauljad on kaetud ämblikuvõrkude, tolmu ja maani habemetega, kui nad kas vasemalt või paremalt lavale koperdasid, aaria maha laulsid, paar poosi võtsid ja siis rõõmsal meelel, et töö tehtud, teises suunas lahkusid. Ja Ugalas olen näinud umbes samal ajal kah juba mitu aastat mängitud läti päritolu rahvatükki, mille tegevus toimus vist juuksuritöökojas. Ühe tegelase puudumise pärast jätsid ennastsalgavad tegijad tükist välja keskmise vaatuse! Sisu jäi seetõttu arusaamatuks, jämekoomika vist nagu hädapärast töötas.
Aga kuhu lähevad tegelased, kui tükk on maas? Näitlejad jäävad alles ja hakkavad uusi rolle õppima, kostüüme saavad maapoliitikud ja linnatrendiinimesed pärast oma stiilipidude jaoks laenutada. Aga tegelaskujud kustuvad, kui nende nimi pole just Hamlet, Toots või Krapp, ükskõik, kas Fernando või see lindistajast vanur. Klassika elab ja seda mängitakse kindla peale mineva materjalina jälle ja jälle ja mingi nurga pealt polegi vahet, kas su noorpõlve-Hamlet oli Altermann, Eskola, Lepik või Viiding. Ja need teised kustuvadki. Teater on siin-ja-praegu-kunst ja see on paratamatu.
*
See paratamatusetunne tabas mind nädal tagasi omaenda kirjutatud näitemängu esimesel ja viimasel Tallinna etendusel, mis ilmselt jääb mitte just publikusõbraliku töö eelviimaseks ettekandeks. Olgu, oli, nagu oli see lugu, aga kus Peeter ja Tiit nüüd jagelevad? Kas neist saavad kummitused Rakvere teatri neis ruumides, kus publik ei käi? Ajasin oma asja, aga ma saan neid ja kõiki teisi osatäitjaid nii vähemalt tänada. Mõni kunst on loomult ajutisem kui teised; ja võib-olla ongi see hea.
