M.U. veelkord, ehk...

... millises lavastuses kasutas ta Michael Nymani Heyseli jalgpallistaadioni katastroofist inspireeritud ja ka Greenaway "Kokas, vargas jne..." pruugitud lugu "Memorial"? Ilmselt "Meistris ja Margaritas"? Või mujal? Mälu tuhmub...
Maailma kõige ilusam leinamarss. Peaaegu nagu mingi võitluslaul.
Ma leidsin selle plaadi üles. Plaadikogu on segi, nagu ma ei tea mis, aga ikkagi.
See on sama eksemplar, millest M.U. tegi koopia muusikakujunduse jaoks.
Kui mul oleks oma raadiosaade, mängiksin ma seda täna või õieti eile õhtul. 11:21 kurbust, aga ka katarsist ja vabanemist.

M. U. (1944-2005)

Kui järjekordne võitleja langes, lasti lava tagant raketti. Kokku neli korda. Seitsmest vaprast mõõgamehest jäid lõpuks kolm järele, nad seisid kahe tuletõrjeauto tekitatud paduvihmas ja taipasid, et nad on jälle kaotanud, et võitis rahvas, nagu ikka. Aplodeeriti, mindi läbi pimeda ja niiske Kadrioru bussi peale, kirjanike majast mööda. Buss tuli kohe. Kaks joodikut jõid tagumises vagunis mingit plastpudeliõlut ja läksid TV3 peakorteri juures võpsikus maha. Üks, salapärase sisuga hiigelkott õlal, läks otse edasi, teine, pudel käes, kukkus erakordselt efektse, mitme pöördega balletinumbriga kraavi. Sisenesin tühja korterisse, kust kõik olid maale põgenenud; kassigi polnud; ja algaski 22. august 2005. Et mida veel? Mitte midagi, ma mõtlesin, mida ma ikkagi neist rakettidest mõtlesin ja jäin magama. Et mida siis veel?
Järgmisel päeval oli selge.
Olukord ei ole enam kunagi endine.

Veel absurdseid kohtumisi

Tere, ütles tundmatu noormees poe ees.
Üliõpilane äkki? mõtlesin mina, kole halva nägudemäluga tüüp ja ütlesin: tere, tere.
Me käisime ju jahiga purjetamas ja teie olite kapten, jätkas noormees.
Issand halasta, ma ei ole ju kapten!
Kuigi, miks mul ei võiks purjejaht olla.
Ma ei tea, kas ta jäi uskuma, et ma ei ole kapten.
Võibolla on kuskil paralleelmaailm, kus ma olen kapten; ja vahel lähevad maailmad segi.

Staar-sketshikolumnistid tulevad. Tulevad vä?

Puhkus jätkub, aga vahel võiks midagi öelda. Niisis, üleülejärgmise karujutu teesid: kas ei tundu, et huumori/nalja/satiiriga on midagi toimumas?
Minu jaoks on oluliseks märgiks Andrus Kivirähi loobumine iganädalasest naljaküljest. EPLi olukorda ei kadesta. Lähedased sugulased PM Juurikas ja EE Kranaat toodavad midagi väljamõeldud kangelastele tuginevat veel, aga...
Küll aga käivitas EPL Andruse uue kolumni NG. Mis minu arust vihjab uuele trendile: oma nime all kirjutav (või rääkiv, võibolla on Rahva Oma Kaitse ja Ärapanija selle trendi pilootprojektid muus meedias) staarsketshikolumnist?
Tüüp, kes nopib tegelikkusest sobivaid katkeid ja paiskab neid paberile/eetrisse, naljakate kommentaaridega?
Inglise lehtedes on nad ammu olemas. Miles Kington, minu vana lemmik, jazzkontrabassist ja humorist näiteks.
Ainult et staarsketshikolumnist ei tohiks võtta sõna teemadel, kus me juba ette teame, mida ta ütlema hakkab. Mis on mh teemad, millest ta midagi ei taha teada. Aga räägib ikka. Staarsketshikolumnist ei saa endale lihtsalt pinnatäitmist lubada, tundub mulle.
Andrus, usuteema ei ole Sojuzmultfilm. Üritused, kuhu sa ise ei lähe ja pole kunagi käinud, ei vääri pikemat tähelepanu. Kolumn on ka natuke ajakirjandus.
Põhimõtteliselt on see siiski mingi muutuse algus, tundub mulle.