Praegumängiv

David Sylvian, „Manafon”, Samadhi Sound.
Võib-olla keerulisim Sylviani plaat. Rahulikult voolav vokaal, kuid selle all igasuguseid klassikalisi popstruktuure eirav improvisatsioon. Nagu folklaulja, keda saadab ufokate orkester. Tšellod, Christian Fenneszi elektroonika, Evan Parkeri saksofon, John Tilbury klaver, mis veel. Hõredus, sõltumatus lauljast, samas delikaatsus. Nagu mingitlaadi eepiline folkmuusika, taustaks kummalised, kuid kaunid leidhelid. Personaalsed jutustused valu ja sürrealismi piirimailt. Pausid. Vanaaegne modernistlik „süva”muusika isegi kohati.
Kui Sylviani eelmiste plaatidega võrrelda, siis "Dead Bees on the Cake" oli armastus, "Blemish" oli viha ja äng, nüüdne on minu arust resignatsioon, kuigi vahel lootuskiiri nägev.