Ika püüab karu tõlkida klassikut

VÄSINUD

Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme väsinud olemast mustad, ja me
ei ole enam valged ja ei ole mustad enam.
Meist saavad nüüd hääled, kehatud hääled sinises taevas,
kaunid harmooniad sinu sisemistes kannatustes. Ja me jääme
sellisteks, kuni sa ajad end sirgu, kuni su kannatused muudavad sind
rahulikuks, ja sa võid uskuda Jummi sõnasse, kes ta on seda sulle öelnud nii palju
kordi, ja nii erineval moel, et peab armastama üksteist, või vähemalt mitte
piinama ja tapma mõne lolli ja okseleajava inimliku
idee pärast, mis paneb Jummi sust eemale pöörduma ja pimendama kosmose
kujuteldamatu kurbusega. Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme tüdinud
olemast mustad, ja me ei ole enam valged ja me ei ole mustad enam.

(leonard cohen, toorevõitu tõlge veel)