Ika püüab karu tõlkida klassikut

VÄSINUD

Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme väsinud olemast mustad, ja me
ei ole enam valged ja ei ole mustad enam.
Meist saavad nüüd hääled, kehatud hääled sinises taevas,
kaunid harmooniad sinu sisemistes kannatustes. Ja me jääme
sellisteks, kuni sa ajad end sirgu, kuni su kannatused muudavad sind
rahulikuks, ja sa võid uskuda Jummi sõnasse, kes ta on seda sulle öelnud nii palju
kordi, ja nii erineval moel, et peab armastama üksteist, või vähemalt mitte
piinama ja tapma mõne lolli ja okseleajava inimliku
idee pärast, mis paneb Jummi sust eemale pöörduma ja pimendama kosmose
kujuteldamatu kurbusega. Me oleme väsinud olemast valged ja me oleme tüdinud
olemast mustad, ja me ei ole enam valged ja me ei ole mustad enam.

(leonard cohen, toorevõitu tõlge veel)

Rumal lastelauluke, kirjutatud öösel, kui uni miskipärast tükk aega ära oli

Udar pange külge

selga nahast vest

lehmakeseks teeme teid

mõneks ajaks just

Lehmake läeb õue

tuleb kuri hunt

aga vestitaskust

paistab taskulamp

Hunt sööb lehma ära

mängult on ju see

aga taskulampi

tagasi ei too tee

Lõpetage, lehmake

udar andke ära

keegi teine varsti

mängida saab mära

Kalevile, veelkord

Kui ma veel üliõpilasena Ekspressi tulin, kandsid peaaegu kõik mehed argipäevil kampsuneid, pügamata habemeid ja koledaid prille. Me kõik olime sellised, samas tulvil entusiasmist teha midagi uut ja teistsugust, ja seda me tegimegi, niihästi, kui keegi suutis.

Ma töötasin Kaleviga koos peaaegu 18 aastat; need olid erinevad aastad ja rollid, ma olin ta kaastööline tehnilise toimetajana, kujundajana, peakujundajana, kolumnisti ja kriitikuna ja siis viis aastat ta ülemusena Areeni juhtides – piinlik ju olla endast targema inimese ülemus, eksju…

Aga kas sellest rääkida? Küsimus võiks hoopis olla, kui Kalev oleks olnud hoopis vein, siis mis vein?
Toimetuses joodi mu saabumise ajal 1992 metsikult, ja mitte eriti tsiviliseeritud vedelikke, põhiliselt viina mehukattiga, kui keegi veel meenutab siukest soome pseudoapelsinisiirupit. No see polnud tsivisiliseeritud jook, see oli rahvalik barbaarsus.
Kalev muutis selle banaalse maailma sujuvalt mõne aastaga elegantseks ja päriseks, mehukatti kadus, ka liebfraumilch ja monastõrska izba seejärel. Mängu tulid pärisasjad, pärisveinid, päristeadmine. Süvenemine. Kommentaarid ja arutelud.
Õhtud Areeni toas, kus Kalev serveeris uusi ja huvitavaid veine.

Ja muidugi tegelikus, hoopis teksti- ja kirjanduspõhises töös ilmnevad empaatia ja soojus, mille pärast ma ka praegu puudust tunnen. Naeratus kaks lauda eemal. Tolerantsus ja headus. Suutlikkus vahel pööraseid debatte lahendada või teistele radadele pöörata.

Umbes 1994 saadeti mind Kaleviga nädalaks tutvuma lääneliku ajakirjandusega Turun Sanomatesse. Tutvusime, oli üldjoontes igav, praegune eesti meedia on sama igavuse lõpuks ometi kätte saanud.
Rääkisime Kaleviga siis sellest, et ta – ohh, ta oli siis ju umbes viisteist aastat noorem kui mina praegu – ei muuda midagi oma imagos, et see habe jääb ja nii edasi. Samas ta muutus üha elegantsemaks, valis oma süsteemis riideid, oli üha vahvam.
Kalev jäi ühtpidi endale ja valitud välisele stiilile kindlaks ja teistpidi käis ajaga väga kaasas.
Ja läks kirjutades, nii elust, kui veinist, üha paremaks, kasvõi kui vaadata ta „Elu sumedusest” tekste.
Paremaks, nagu hea vein läheb.
*
Kui Kalev oleks olnud vein, oleks ta olnud prosecco, ma kardan.
Samas, kahjuks see ühekordsuse efekt. Ma ütleksin, et kui ta oleks saanud, oleks ta olnud vähemalt mu lemmikvein Soave näiteks, aga mis teha kui ei jõua…
Jah, ühel hetkel avatakse pudel ja käib klõps ja ongi.
Ma tahaks teda nii mäletada, kui paremini ei saa. Ilusat, eluks ajaks jäävat järelmaitset, mis sest, et pokaalid kähku tyhjaks joodi…

Aastate kontserdielamus

SEE OLI ALLES MIDAGI!
ma teadsin erinevalt enamikust publikust, et festivali kavades mainimata John Paul Jones on Norra improvisatsioonilist muusikat tegeva bändi Supersilent soojendusesineja. Tuli, mängis läpaka abiga pea 15minutilise fragmendi oma miskist soolo-suurteosest, (uurisin välja, see oli möödunud aastal Merce Cunninghami tantsuteatrile kirjutatud balletimuusika "Nearly 90")

Kohutavalt keeruline, osalt agressiivne ja ilmselt improvisatsiooniline.

Aga ta jäi lavale koos Supersilentiga! Algul vaiksemalt vaadates, mida teised teevad ja pärast muutudes, reeglina seljaga saali poole seistes ja aegajalt hüpeldes peategelaseks vahel. See muusika oli vaheldumisi vali, kuri ja keerukas ja siiski vahel ka vaikne ja õrn ja päriselt polnud teada, kuhu välja jõutakse.

Sellist bassimängu pole mina elus näinud, saati siis 64aastaselt esitajalt. Nad mängisid koos täpselt tunni. Kuigi ma seda muusikat vaevalt kodus kuulaksin, on see aastate kontserdielamus. Loobusin kahest viimasest kontserdist, pole enam vaja...

Kristiansandis Punkt festivalil, 4.09 kell 22.25

Veel üks „luuletus” M jaoks

Ööseks välja jäetud riigilipud niiskuvad.
Kas neid tohib triikida? Või ei?
Hommikul kell 8 läbi linna.
A- ja B-sotsiaalid liikvel, üksikud
eksinud välismaalased ja hulk
afterparty aftekalt tulnud
räsitud noori, kes ikka ei saa koju mindud.
Ja taevas on enne pilveminekut
pööraselt kõrge. Ja sa oled õnnelik
ja kurb ja tead, et sügis…

Kalevile

Kas Grüner Veltliner või Müller-Thurgau,
mõtlesin parajasti, kui helistati ja öeldi, et Kalev on ära.
Kes meid nüüd juhendab elu ja veini labürintides?
Kes näitab võtteid sumeduse ja tumeduse eraldamiseks?
Või oleme hoopis meie nüüd Kalevi juurest ära?
Minu ümber on Kesk-Euroopa vine, aga kuskil,
keset raamatuid ja pudeleid hõljub ikka veel üks naeratus.
Ja jälle saabunud tõendus, et lapsepõlv on läbi.

***
Grüner Veltliner seekord. Kerge, puuviljane järelmaitse -
Kalev, Sa ju ütleks ehk umbes nii?

Brnos, 26.06

@Sochaux, 20.05.10: Töölisklass? Kes need veel on?

Ma vaatan Peugeot’ autotehase koosteliini vaikset kulgemist. Mängib leebe taustamuusika, vaid harva lisanduvad helitapeeti mürinad või kolksatused. Autod – või pole nad sellisel poolikul, poolalasti kujul veel autod? – ripuvad üleval ja liiguvad vaikselt edasi, nende all liigub teosammul põrand, põrandal omakorda töölised, kes mõõdetult sooritavad keerulisi operatsioone, igaüks oma, et täpsel hetkel poolik auto järgmisele kolleegile usaldada. Tööriistad on keerulised ja mulle tundmatud, vahel sekkub inimeste töösse mõni robot.

Siis jääb muusika vait ja konveier peatub. Puhkepaus. Töölised lähevad enamuses õue suitsetama, osa võtab konveierite vahel klaasputkas einet. Kõik on kuidagi vaikne ja rahulik.

Mida ma selle kirjeldusega öelda tahan? Ma vaatan neid inimesi, kes teevad pööraselt keerulisi, kuigi ajapikku masinlikuks õpitud liigutusi ja saavad selle eest mõnevõrra rohkem palka kui Eesti keskmine, kuid sealses kontekstis mitte just megasummasid. See on töölisklass. Tegelik, olemasolev ja ilmselt eneseteadlik töölisklass vanas heas mõttes.
Millal kasutas Eesti ajakirjandus viimati seda sõna? Ühtpidi on see sõna vist endiselt ideoloogiliselt negatiivselt laetud ja meenutab kellele mida, Rahva Hääle artikleid või poliitökonoomia kursust nõukaaegses ülikoolis. Töölisklass on ka praeguses Eestis ju formaalselt täiesti olemas, aga kas tal on olemas mingi enesekujund või klassiteadlikkus? Vaevalt. Individualistlik eestlane ei taha end siduda mingite skeemidega, ja teiselt poolt, töölisklassile tuginev ühiskond oli meie jaoks ilmselt vaid lühidaks üleminekuetapiks aastasadadepikkuselt põllupidamiselt nüüdsele moodsale projektijuhtide maailmale.
Töölised on suurtööstuseta maal aga paratamatult vähemus.