PEETER: Tunnete, peldik haiseb. Mitte, et ma miski esteet oleks, ma ei pese ennast iga päev, mind on ühest kontorist, kus ma kunagi justnagu töötada püüdsin, haisu pärast välja visatud, mille pärast on mul piinlik; aga siiski: peldik haiseb siin.
Kuulsite, see peldik haiseb siin, see on kolmekümnendatel vist mingi moe pärast majja sisse ehitatud kuivkäimla, võibolla käskis Taluperenaise juhtkiri nii teha, aga ta on valesti ehitatud, väljatõmbekorsten ei tõmba, isegi pärast mingi vale toru vahetamist alevist spetsiaalselt tellitud plekktoru vastu aastal 1987; ei tõmba ja kõik. Eeskojas on sitahais vahetevahel. Ja vahel läheb see tuppa. Ma arvan, et Tiit ei märka seda, ja külarahvas ka ei märka. No ärme vanaemast siinkohal parem räägime. Harjumus.
(paus, kas linnulaul või karjatus)
Maaelu on harjumuste rida. Teha nagu on alati tehtud. No mis sa jamad, nii on ju ikka tehtud? Kas keegi on mõeld välja parema metoodi kartulate mahapanekuks?
Selle koha peal hakkab mul hirm, saate aru? Ma ei ole ammu kartuleid, ei, siiski kartulaid maha pand; ja kas see on tõesti mingi näitaja?
Hirm maaelu ees – Tegelikkus, mida sa ei kontrolli – Sült, mis koosneb rupskitest – Kogunemised pühade ajal, kus sul on statisti roll, aga samas ei saa keegi aru, kes on peategelased – Tundide kaupa praeahjus hoitavad ja kõrbevad pekiliha ja kapsas, mis kaotavad igasuguse söödavuse – Kõrbev rasv pannil, igavus, ja siis mingi niinimetatud salat – Kartulid, endised kartulid! - Kõrbevad ära, või kuivavad – Kiljatused, et no kes meile külla tuli! - Käsk süüa, kuigi söök on vähesöödav – Käsk juubeldada – Veinijoomine viinapitsidest, käsu korras visetena, toostidega! – Kusjuures vein viinapitsides ei ole vein, vaid odav kääritatud puuviljajook EÜ maadest pärit toorainest! – Kusjuures me teame, mida keegi ütleb, ja nii aaastakümneid! - Kas maaelu ei ole ennekõike käsk? – Kas maaelu pole ennekõike kompromislik arusaamine tegelikust olukorrast? – Kas maaelu ei ole teadmatus paremast võimalusest – Kas maaelu ei ole tühjus?
Maal on igav. Ma mäletan seda lapsepõlvest. Vanaema läks kuhugi talitama ja mina olin toas ja vaatasin lage, seal oli kärbsemust ja puumustrid. Eriti pilves ilmaga rippus kogu elu kohal mingi hallus, mingi mõttetus, mingi lootusetu tunne. Hall udu, niiskus, Lapse jaoks on igavus väga jube. Siin oli kogu aeg igav, tundus mulle. Suureks saamine tähendas lootust igavusest vabaneda.
Praegu on ka igav.
(heidab pikali, vahib lakke)
Aga ma suudan seda igavust nüüd natuke rohkem taluda. Teatud eas hakkad igavust tahtma. Igavust enesele otsima... Talud isegi maaelu, vist.
(Mingi karjatus.)
